Eile nägi ilmavalgust tulevikunägemus Eesti-Soome suhetest aastani 2030, milles ühe ideena pakuti välja Soome-Eesti ühise tuumajaama rajamine Eesti. Tänaseid lehti sirvides jäi mulje, et sellega on nüüd otsus tehtud ja peaminister-majandusminister-EE võib jumalarahuga pabereid vormistama minna.

Soomlaste poolt kena ja arukas käik. Imestan, et nad selle pakkumisega juba varem välja ei tulnud. Tuumariigid on naabritele varemgi teinud ettepanekuid jaamu nende territooriumile püsti panna. Itaallased näiteks on teinud ju samalaadseid pakkumisi pea kõikidele lõuna-Euroopa riikidele ja mõningase eduga. Prantslastelt on osalus juba käes ja Balkani riigid on ise väga huvitatud uue tuumajaama rajamisest oma pinnale. Itaallased nimelt ei saa tuumajaama oma territooriumile püsti panna, sest Tsernobõli katastroofile järgnenud referendumil 1987. aastal otsustati Itaaliasse tuumajaamu enam mitte rajada.

Idee on ju iseenesest üsna jumekas. Soomlastel on Euroopas unikaalne kogemus uue reaktori ehitamisel. Kuigi Olkiluotosse viienda reaktori ehitamine on paar aastat graafikust maas ja reaktori ehitus ka plaanitust kallim tõotab tulla, on tegu igati eeskujuliku projektiga. Soome jaamade ohutuskultuur, regulatsioonide ja otsustusprotsesside läbipaistvus on eeskujuks kogu maailmale. Soomlaste kogemus on vaieldamatu nii jaama rajamise ettevalmistamisel, ehitamisel, opereerimisel või kasvõi jäätmetega tegelemisel.

Samuti on soomlastel huvitatud investoreid nagu Fortum, kel Eestis tegutsemise kogemus olemas aga kellel Soome konkurentsiamet uues reaktoris osaluse aga tõenäoliselt keelab. Niisiis, kui jaam teha, siis võiks selle ehitada soomlastega kahasse.

Luban endale siiski paar tähelepanekut. Kõigepealt, tuumajaama rajamine eeldab vastavate spetsialistide koolitamist, seadusandluse väljatöötamist ja rakendamist, vastava-ala rahvusvaheliste organisatsioonidega liitumist, sobiva paiga leidmist, positiivset keskkonnamõjude hinnangut, (kohaliku) elanikkonna valmisolekut  aktsepteerida tuumajaama rajamist oma tagahoovi jne. See kõik tuleb meil endil teha, ehkki soomlastest on kahtlemata abi. 

Lisaks sellele tuletaksin meelde, et senini pole meil selget analüüsi, kui suurel hulgal elektrit baaskoormusel me oma sisetarbimiseks vajame. Olen sellest ka juba varem kirjutanud. Arvestades Eesti olematut kogemust tuumaenergiaga ja vähest reaalset vajadust sedalaadi baaskoormuse järele oleks pigem otstarbekas meie tuumakogemusi alustada osalusega 6ndas Soome rajatavas reaktoris. Kui kogemus on positiivne ja huvi või vajadus baaskoormuse järele kasvab, siis miks mitte, võime ka ju oma jaama rajada. Koos soomlastega näiteks.

Vastupidiselt tuumaenergiale on vajadus taastuvenergia osas mõlemas riigis suur. Nii Soome kui Eesti on nõustunud Euroopa Komisjoni poolse ettepanekuga ulatuslikult taastuvenergia kasutusele võtta. Soome peab oma energia lõpptarbimises suurendama taastuvenergia osakaalu aastaks 2020 seniselt 28% lt 38 % ni, Eesti 18% lt 25% ni. Komisjon näeb ette ka, et Soome ja Eesti saavad oma taastuvenergiaga kaupa teha. Nii võime teatava kompensatsioone eest võtta osa Soome kohustusest enda kanda.  

Eestis on eeldused taastuvenergia majanduslikuks kasutusevõtuks ühed parimad Euroopas. Soome aga on oma taastuvenergia majandusliku rakendamise potentsiaali ammendamas. Näen siin olulist perspektiivi. Vajadusel võime soomlastelt osta tuumaenergia baaskoormust või teha teatud rahalise kompensatsiooni eest partertehingu. Võimalusi on mitmeid. Sedalaadi projektid on tunduvalt lihtsamad, kiiremini rakendatavad ja arvestades suurt huvi taastuvenergia vastu teves maailmas, ka perspektiivikamad.

Mis puudutab aga raporti teist ettepanekut põhivõrkude ühendamisest siis kirjutasin sellest juba hea tükk aega tagasi. Panin ette Balti riikide ja Soome põhivõrkude ühendamise, kuhu võiks mingi aja jooksul liita kogu Nordpooli võrgud.

 

 

Hiljutine USA maineka Pew Research Centre poolt läbiviidud arvaliku arvamuse uurimus andis ootamatu vastuse küsimusele, mida peate olulisemateks teemadeks eelseisvatel presidendivalimistel. Terrorismi, Iraagi sõja ja maksude ees troonis ameeriklaste eelistustes mootorikütuste hinnatõus ja energiateema laiemalt. Teema on nii kuum, et 3/4 vastanutest pidas teemat väga oluliseks.

Presidendikandidaadid McCain ja Obama ei ela muidugi kotis ning on hiljuti teinud rida ettepanekuid kuidas probleemiga toime tulla. Vabariiklaste kandidaat McCain pidas oma programmilise kõne ”energiast ja kliima muutustest” Houstonis, USA naftaosariigis ja vabariiklaste kantsis, paar päeva tagasi. Midagi jalustrabavat ta välja ei pakkunud. Rõhutas vajadust luuta toimiv emissioonikaubandusesüsteem vähendamaks kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist, lubas kaotada 26 aastat vana keelu nafta puurimiseks Alaska kaitsealadel, ülistas tuumaenergiat, lubas kimbutada Wall Str naftafutuuridega spekuleerijaid ja poetas mokaotsast lause taastuvate energiaallikate toetuseks.

Demokraatide vastaskandidaat Obama on McCainiga sama meelt emissioonikaubanduse kohapealt. Kütuste hinnatõusus peab ta peasüüdlaseks energiafirmasid ning ta ei kohkuks tagasi USA energiafirmadelt erakorralise kasumi äravõtmise ees. Samuti toetab ta taastuvenergiate kiiret kasutusele võtmist ja peab vajalikuks energiahindade tõusu hüvitamist elanikkonna vaesematele kihtidele.

Tänase administratsiooni mittemidagi tegemise taustal on need sammud iseenesest ju edumeelsed. Iseäranis tulevikku suunatud lahendused nagu emissioonikaubanduse käivitamine või taastuvenergia arendamine. Ettepanekud aga mis peaksid garanteerima ameeriklase põhilist kodanikuvabadust – piinlikes kogustes kütust neelavate 4×4-ga highwaydel vuramist – panevad kukalt kratsima.

Energiapoliitika on oma loomult pikemajaline. Lühiajalised meetmed, mis üritavad pikaajalisi probleeme lahendada on ette nurjumisele määratud. Aktsiisi või käibemaksude langetamine, energiafirmadelt kasumite koorimine, riigiabi suunamine mootorkütuste hinnatõusu käes vaevlevatesse sektoritesse ei ole lihtsalt püsivalt kõrge nafta hinna korral jätkusuutlikud meetmed.

Ajutised meetmed, mis poliitilise kasu või rahutuste vältimise eesmärgil välja pakutakse, tekitavad riigieelarvele püsiva koorma. Erimeetmete kadumisel kukuvad aga erikohtlemist saanud majandusharud kolinal kokku. Ja siis on juba süüdi riik, mitte naftasheigid Saudi Araabias, Venemaal või Nigeerias.

Jätkusuutlikud on meetmed, mis on suunatud raskustes olevate sektorite reorganiseerimisse, uute efektiivsemate tehnoloogiate soodustustamisse, raiskavate sõidukite ühemõtteliselt karmi maksustamisse, ühistranspordi arendamisse.

Keskpikas perspektiivis aga alternatiivsete tehnoloogiate nagu elektri, vesiniku või sünteetilisi kütustuseid kasutavate sõidukite kasutuselevõtmine, regulatsioonide ja soodsa keskkonna loomine efektiivsete tehnoloogiate laiemaks levikuks, ühistranspordi arendamine a la Jaapan. Elektriautode lahendust pean kusjuures kõige perspektiivikamaks, sest mis oleks keskkonnasõbralikum kui sõiduk, mis kasutab tuulest toodetud elektrit meie transpordivajaduse rahuldamiseks. Energiapoliitikas laiemalt aga tuleb õiglaselt maksustada elektritootmise negatiivne keskkonnamõju ja investeeringud liiguvad kenasti alternatiivsete tehnoloogiate kasutuselevõttu.

4×4 laadsete kodanikuvabadustega harjunud valijaskonna ees aga tuleb selg sirgu lüüa ja öelda, et odava kütuse aeg on läbi. Paneme seljad kokku, talume mõned aastad veel ja siis hakkab tunneli lõpus juba valgus paistma. Lahendused on olemas ja mida varem me neid rakendama hakkame, seda parem meile.

 

 

 

Mõttevahetus Eesti energiamajanduse tuleviku teemadel on oluline ja seetõttu on hea, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium energiafoorumeid korraldab. Olen ka seda meelt, et sedavõrd pika vinnaga küsimuste arutamiseks, tuleb koostada strateegiadokument, mis paneb aluse hilisemale tegutsemisele. MKM-i tublide ametnike koostatud kaks dokumenti on debati alustamisel heaks lähtekohaks. Siiski sooviksin ma juhtida tähelepanu mõningatele küsimustele, mis minul neid kahte dokumenti lugedes tekkisid ja millele peaks dokumendi järgnevates tööversioonides tähelepanu pöörama.

Enne kui alustada tuliseid debatte teemal, millistest allikatest me oma energiatarbimise katame, tuleb meil jõuda ühisele arusaamisele, kui palju me tulevikus tarbida kavatseme. Minus tekitab hämmingut, et energiatarbimise prognoosiks kasutatakse Põhivõrgu prognoose, mis sisuliselt saadakse rusikareegliga: elektrienergia tarbimise kasv moodustab 40-50% majanduskasvust (Elektrimajanduse arengukava pt 1.4.1.). Arengukava baasstsenaarium prognoosib tipunõudluse kasvu aastas 2,3%. Pean sellist lähenemist küsitavaks, iseäranis seetõttu, et Eesti riik on püstitanud endale eesmärgiks vähendada energiatarbimist vahemikus 2008-2016 9% võrreldes 2000-2005 a. keskmisega. Lisaks sellele kirjutas peaminister Andrus Ansip 2007. a. märtsis EL Ülemkogul alla siduvale eesmärgile vähendada ELi energiatarbimist 20% võrra, mis on oluliselt ambitsioonikam kohustus eelnevaga võrreldes.

Ma pean probleemseks, et MKM-il puudub seniajani tõsiseltvõetav analüüs, mis kaardistaks Eesti energiasäästupotentsiaali erinevate sektorite kaupa. Ma teen siinkohal ka ettepaneku vastav analüüs tellida. Seda muuhulgas ka sellepärast, et energiamajanduse kava keskkonnamõjude hindamine peab arvesse võtma erinevate alternatiivide rahalist kulu, nagu ka analüüsima, millised alternatiivid on keskkonda vähem kahjustavad. Energiasääst on parim alternatiiv keskkonna hoidmiseks ja kulutab ka vähem raha kui investeeringud energiatootmisvõimsustesse. Ennetamaks tarbetuid kohtuskäimisi, kus keskkonnorganisatsioonid vaidlustavad sellelt pinnalt näiteks tuumajaama rajamise, tuleks kahes arengukavas energiasäästpotentsiaal tingimata arvesse võtta.

Kaudsete hinnangute kohaselt on Eesti energiasäästupotentsiaal ca 30% täna tarbitavast primaarenergia kogusest, mis tähendab, et meie praegune heaolu ja majanduse tase oleks säästlikuma tegutsemise puhul tagatav ka 30% võrra väiksema energiatarbimise korral. Kõige olulisem säästupotentsiaal on hoonetes, arvestatav potentsiaal on aga ka tööstuses erinevate protsesside optimeerimisel. Samuti võimaldab energiat kokku hoida soojuse ja elektri koostootmine ning seda iseäranis hajutatuse põhimõtet järgides. Mõnede ettepanekutega selles vallas saab tutvuda http://energia2020.wordpress.com/ Teeksin siinkohal ettepaneku energiatarbimise prognoosimisel pakkuda erinevaid stsenaariume, mis arvestaksid sh ka kuni 30% energiasäästu võimalust.

Tarbimise prognoosimisest veel niipalju, et arengukavades oleks vaja välja tuua iga aasta kaupa ja igas stsenaariumis eraldi baas, pooltipu – ja tipukoormus, sest erinevaid koormusi sobivad katma erinevad energiatootmisvõimsused.

Teine rida probleeme arengukavade juures on seotud taastuvenergiaga. Paluksin arengukava autoritel panna kasvõi esialgselt paika, kuidas Euroopa Komisjoni taastuvenergia direktiivi eelnõus Eestile siduv eesmärk, toota taastuvatest allikatest 25% primaarenergia tarbimisest, eri sektorite vahel jaguneb. Mul on tõsine kahtlus, et see siduv kohustus välistab elektrimajanduse arengukava stsenaariumid A, C, D, sest neis pole piisavalt arvesse võetud vajadust toota elektrit taastuvatest allikatest. Lisaks sellele pole ma 100% veendunud, kas arengukava autorid on täpselt kursis investorite viimaste plaanidega taastuvenergia vallas. Minu käsutuses olev informatsioon räägib pisut teist keelt kui arengukava stsenaariumites A, C, D välja pakutu. Aga asi võib olla ka selles, et hoopis ministeeriumi käsutuses on täpsem informatsioon.

Sedalaadi arengukavadel on mõte ainult siis, kui neid ka rakendama hakatakse. See tähendab, et strateegiadokumendi baasil tehakse otsus teatud energiatootmisviiside otseste või kaudsete toetusmehhanismide osas, mis omab tegelikku mõju investorite käitumisele. Kahjuks ma ei näe täna päris hästi nende arengukavade seost turul toimuvaga. Ei ole mõtet toota arengukavu puhtalt selle pärast, et koalitsioonileping seda nõuab või selleks, et mingil kujul ära toimetada avalik debatt tuumajaama rajamise võimalikkusest Eestis.

Mis puudutab põlevkivi kasutamist elektritootmiseks, siis sellele seab piirid C02 hind ja Eesti Energia vajadus elektri tootmiseks CO2 osta. Ministeerium teab väga hästi, millisest CO2 tonni hinnast alates on elektri omahind kallim Nordpoolis pakutavast. Kui põlevkivi kasutamisega elektritootmises jätkata, iseäranis tingimustes, kus EE peab CO2 kvooti täies mahus oksjonilt ostma, siis tuleb vastata küsimusele, mille ja kelle arvel seda tehakse. Huvitavaks perspektiiviks on kindlasti CO2 sekvesteerimise tehnoloogiad, seetõttu ei tuleks põlevkivi ette maha kanda.

Tuumajaama rajamise idee on kahtlemata väärt edasi arendamist. Enne lõpliku otsuse tegemist peaksime aga jõudma ühisele veendumusele, et tuumajaam on meile vajalik, s.t. me ei suuda oma baaskoormust teisiti katta ning et tuumajaamast toodetud elektri hind on konkurentsivõimeline ka siis, kui see kajastab kõiki olulisi kulusid (sh jaama lammutamiseks, jäätmete lõplikuks ladustamiseks tehtavaid kulutusi, aga ka kaudseid administratiivkulusid).

Viimaks, kahes arengukavas pole piisavalt tähelepanu pööratud tarbijatele. Kallinevad energiahinnad võivad paljudele Eesti peredele talumatult raskeks osutuda ning seetõttu oleks vajalik arengukavas ka analüüsida, milliseid leevendavaid meetmeid peaks riik kasutusele võtma energiahinna järsu tõusu korral.

Ma ei peatu ruumipuudusel mitmetel teistel teemadel, mis on Eesti energiamajanduse seisukohalt samuti väga olulised. Näiteks nagu lisaühenduste rajamine Nordpooli piirkonnaga; Iirimaast alguse saava nn supergridi pikendamine Eestini; ITC kasutuselevõtt võrkudes, võimaldamaks kodumajapidamistel või kontoritel/tööstustel ülejääv elekter võrkudesse tagasi sööta; küsimus, kes peaks maksma taastuvenergia võrkudesse ühendamise eest; turu avamise temaatika; tarbijakaitse temaatika jne. Ometi on paljud neist teemadest minu arvates ebapiisavalt arengukavade tööversioonides käsitletud. Lähikuudel saab loodetavasti suur osa nendest küsimustest juba vastuse ja parlament võib sellisel juhul aasta teises pooles arengukavasid menetleda.

Teeksin ühe ettepaneku härra presidendile, peaministrile ja/või majandusministrile. Nimelt paneksin teile ette pöörduda Eesti pankade, suuremate ehitusettevõtjate, Eesti Energia, 2-3 suurema soojatootja ning 2-3 suurema arhitektuuribüroo poole algatusega “Energiasäästlik hoone”.

Selle algatuse sisu oleks järgmine.  Riigi poolt oleks algatuse planeerimine ja vedamine. Samuti energiasäästu miinimumnõuete sästamine uutele ja renoveeritavatele hoonetele. Uute hoonete puhul võiks järgida passiivmajadele kehtestatud nõudeid, mis lubavad tavapärasest küttesüsteemist loobuda. Renoveeritavate hoonete puhul aga võiks hoone energiakulu olla piiratud 100 kWh/(m2 a) või vähendada 50% hoone energiakulu. Riik töötab koostöös ettevõtetega välja hoonete sertifitseerimissüsteemi ja hoolitseb süsteemi rakendamise eest.  Samuti töötab riik koos ettevõtetega välja ambitsioonika ajakava, algatuse realiseerimiseks.

 Lisaks veel loob riik õigusliku keskkonna energiateenusettevõtete toimimiseks, millega ettevõte võtab endale kohustuse teha tarbija eest investeeringud energia säästmiseks. Tarbija maksab vähenenud energiaarvate vahe ettevõttele seni kuni investeering tasutud saab. Peale selle võiks riik pakkuda laenuintresside vabastust tulumaksust neile ettevõtele ja/või eraisikutele, kes algatuses sätestatud energiasäästu nõudeid hoonete renoveerimisel või ehitamisel järgivad.

Pankade ülesandeks on pakkuda selles programmis osalevatele ettevõtetele või eraisikutele laenu tavapärasest soodsamatel tingimustel.

Ehitusettevõtete, energiaettevõtete ja arhitektuuribüroode rolliks oleks aga luua energiateenusettevõt(t)e(d), mis hakkaksid pakkuma energiasäästu terviklahendusi kodudele, kontoritele ja tootmishoonetele. Seda alates energiaauditite teostamisest lõpetades hoonete renoveerimise, säästlikute kütte, valgustus jt. lahendustega. Ettevõtted tagavad, et algatuses sätestatud energiasäästlikkuse miinimumnõuded oleks järgitud ja koos riigiga töötataks välja vastav sertifitseerimissüsteem.

Selle algatusel oleksid järgmised tugevad küljed. Nimelt laheneks probleem energiasäästu finantseerimisega, mis on seniajani olnud takistuseks energiasäästu laiemale levikule. Lisaks sellele akumuleerivad ettevõtted kiiresti oskusteabe, kuidas kõige efektiivsemalt energiasäästu eesmärke saavutada ja tarbijal ei ole vaja ennast kõigi energiasäästu tehniliste aspektidega kurssi viia. Energiatootjatel tekib motivatsioon investeerida energiasäästu. Iseäranis Eesti Energia kaasamine algatusse on oluline, sest sellisel juhul võtab EE oma investeeringute planeerimisel arvesse energiasäästu.  Ehitusettevõtetel võimaldab sedalaadi mastaapne programm elada üle kinnisvarakriisi raskemad ajad. Riik aga võidab energiajulgeolekus ning vajaduses vähendada planeeritavaid investeeringuid uutesse energiatootmisvõimsustesse.

Hooned tarbivad 40% kütuste ja energia lõpptarbimisest. Hoonete energiatarbimises on esikohal küte, mis meie laiuskraadil ulatub olenevalt küttesüsteemist jt teguritest 50-70% hoonete energia tarbimisest. Eesti hooned tarbivad keskmiselt energiat 220 kWh/(m2 a), mis 1,5-2 korda rohkem meiega samal laiuskraadil asuvatest põhjanaabritest. Hoonete renoveerimisel 100 kWh/(m2 a) saavutatakse alla 10% lisakuludega, passiivmajade nõuete järgmine (15 kWh/(m2 a)) saavutatakse uutele hoonetele olemasolevatest materjalidest kuni 10% lisakuluga.

23. jaanuaril, võttis Euroopa Komisjoni vastu oma taastuvenergia ja kliimapoliitika ettepanekuid. Taastuvenergia direktiivis enim kõneainet pakkunud teema on biokütused. Kas EL riigijuhtide poolt liikmesriikidele seatud kohustuslik eesmärk, võtta aastaks 2020 transpordikütustes kasutusele vähemalt 10% ulatuses biokütuseid, on ikka jätkusuutlik. Kuidas teha kindlaks, et tarbitav biokütus ei tõstaks toiduainete hindu, oleks toodetud keskkonnasõbralikult, ei sunniks arengumaasid vihmametsi hävitama ja vähendaks EL-i sõltuvust imporditavast kütusest.

Kuidas saavutada 10% eesmärk jätkusuutlikult. Selleks oli ta taastuvenergiadirektiivis välja töötanud rida nõudeid, mille järgimata jätmisel Komisjon tarbitud biokütust liikmesriigi 10% eesmärgi täitmisse ei arvesta. Komisjoni ettepaneku kohaselt, peavad tarbitavad biokütused võrreldes tavakütustega, emiteerima vähemalt 35% vähem kasvuhoonegaase. Selle garanteerimiseks on keeruline arvutusmetoodika, mis vaatab biokütuste tootmistsükli jooksul emiteeritud gaase, alates põllukultuuride kultiveerimisest lõpetades nende rafineerimisega.

Biokütuste tootmiseks ei tohi kuivendada märgalasid või raiuda maha metsi. Arvestada tuleb bioloogilise mitmekesisuse nõudeid ja biokütuste tootmine ei tohi viia lämmastikühendite laiemale levimisele. Samas on ette nähtud boonused kui biokütused on kasvatatud kõrbetes või metsades, kus on toimunud lageraie. Teise põlvkonna biokütuste kasutamist arvestatakse topelt liikmesriikide eesmärkide täitmisse. Lõppeks pakkus Komisjon, et loodaks sertifitseerimissüsteem, milleta biokütused liikmesriigi eesmärki kirja ei lähe.

Keskkonna- ja arenguabiorganisatsioonid on aga tõstatanud rida küsimusi. Miks peaks leppima 35%-se kasvuhoonegaaside piiranguga, miks ei võiks see arv olla 50%? Kuidas võtta arvesse, et imporditavate biokütuste tootmiskes pole kasutatud lapstööjõudu või teha kindlaks, et töötajad arengumaades said töö eest piisavalt tasutud? Kuidas võtta arvesse kaudset maakasutust või piirata mõistliku piirini põllukultuuride kasvatamiseks vajalikku vee hulka? Miks ei laiene biokütustele kehtestatud nõuded, kogu energiatootmises kasutatavale biomassile? Kas 10% kohustuslik eesmärk on üldse mõistlik, või tuleks see teha vabatahtlikuks?

Enamus püstitatud küsimusi on vastuseta ja kahtlejaid on üha enam. Olen senini olnud kohustusliku 10% nõude toetaja. Seda ennekõike selle tõttu, et arvutused näitavad, et püstitaud eesmärgi suudab EL oma sisemistest ressurssidest täita. Kesk-ja ida-Euroopas on piisaval hulgal vaba maad ja põllumajandus ikkagi veel ebaefektiivne võrreldes vanade liikmesriikidega. Kui EL-s suudeti vahemikus 1990-2006 toota 46% enam teravilja 6% vähemalt põllumaalt, siis uutes liikmesriikides on arenguruumi veel küllaga. Siiski on rida olulisi küsimusi vastuseta ja kui need vastuseid ei saa, siis tuleks 10% eesmärk vabatahtlikuks teha. Samas ei tohi teha ühtegi järeleandmist biokütustele kehtestatud nõudmistes.

Eesti on võtnud seisukoha, et põllukultuure nagu toiduvilja, suhkrupeeti, maisi jms ei tohiks biokütuste tootmiseks kasutada. Kasutada tohiks ainult teise põlvkonna biokütuseid, mis toodetud orgaanilistest jäätmetest, metsalõikusest või viljakoristusest alles jäävat biomassi jms. Põhimõtteliselt õige seisukoht, ent anname endale aru, et kui me võtame sellise positsiooni, siis tähendab see seda, et me ei kohusta ennast mitte millekski. Teise põlvkonna biokütused on alles arendusjärgus ning neist toodetakse 2020 aastal vahest ehk ainult paar protsenti meile vajaminevast transpordikütusest.

Võrratult olulisem kui biokütuste teema on aga energiasääst transpordis, ühistranspordi laiem kasutuselvõtt, kauba vedamiseks raudtee kasutamine maanteetranspordi asemel ja teised sellised meetmed. Just siit saavutakse vajalik kasvuhoonegaaside kokkuhoid transpordis ja vähendatakse sõltuvust naftaimpordist. Eestis saaks kõikides nendes punktides palju ära teha, ent pealehakkamist jääb vajaka.

“Kus kõik nokalised ja sulelised laulule kipuvad, seal unustatakse enamasti, et kaarna “kroonks, kroonks!” veel ööbiku laul ei ole.” Seda vanameister Kreutzwaldi poolt kirja pandud tarkust, tuleks meil kõigil endale aeg-ajalt meelde tuletada ja seda mitte ainult käimasolevat energiadebatti silmas pidades. Olen oma blogis proovinud hoiduda grandioossetest tulevikuvisoonidest ja selle asemel võtnud paljudes küsimustes pigem konservatiivsema hoiaku kui see teinekord isegi vajalik oleks. Täna teeksin väikese erandi ja peatuksin ühel ideel, mis mul mõni päev tagasi pähe turgatas, ent mille realiseerimisega on rida probleeme, ennekõike selle tõttu, et puudub ühtne arusaamine, kuidas Euroopa Komisjoni välja töötatud taastuvenergia virtuaalne kaubandus praktikas toimima hakkab.

23.jaan Euroopa Komisjoni poolt üllitatud taastuvenergiadirektiiv pakub ühe huvitava võimaluse taastuvenergiaga kauplemiseks. See on nn virtuaalne kaubandus, kus elektri füüsilise kaubanduse asemel saavad liiksmeriigid omavahel müüa taastuvenergia päritolutunnistusi. Näiteks kui Eesti toodab oluliselt rohkem taastuvat energiat kui on vajalik Euroopa Komisjoni poolt seatud taastuvenergia eesmärgi täitmiseks, siis võib ta taastuvenergia päritolutunnistuse müüa teisele liikmesriigile ning Eestis toodetu arvestatakse teise liikmesriigi poolt toodetuks. 

Vanadele liikmesriikidele nagu Soomele, Rootsile või Suurbritanniale ja Itaaliale on Euroopa Komisjon on seadnud väga ambitsioonikad taastuvenergia eesmärgid aastani 2020. Põhjanaabrid on juba teada andnud, et ei kavatse seatud eesmärke vaidlustada. Eesti taastuvenergia eesmärgid on aga võrdlemisi madalad, sama kehtib ka teiste uute liikmesriikide kohta.

Kogu kaubanduse tehniline pool on lahendatud järgmiselt. Iga taastuvast allikast MWh toodetud elektri või soojuse kohta väljastatakse päritolutunnistus. Päritolutunnistus väljastatakse kord aastas. Oluline pole mitte millises liikmesriigis elekter on tarbitud, vaid kus see on toodetud. Arvesse lähevad ainult uued, peale direktiivi vastuvõtmist rajatud võimsused. Kaubandus toimub läbi valitsuste, kes peavad omavahel kokku leppima päritolutunnistuse vahetamises. Kui näiteks Eestis toodetud tuuleenergia isegi tarbitakse Soomes, siis juhul kui kahe riigi valitsused päritolutunnistuse vahetamises kokku ei lepi, siis arvestatakse taastuvenergia Eesti kontosse.

 Samas ei ole energia füüsiline vahetamine vajalik. Euroopa Komisjon arvestab liikmesriikide taastuvenergia eesmärkide täitmisel ainult liikmesriikide poolt ettenäidatud päritolutunnistusi. Ehk siis Eesti valitsus võib jumala rahuga müüa taastuvenergia päritolutunnistusi Itaaliasse või Suurbritanniasse, kellega elektri füüsiline vahetus võimatu on.

Niisiis, ütleme, et Eesti tuule ja biomassi tootmispotentsiaal ületab kaks korda meile Euroopa Komisjoni poolt seatud eesmärki. Komisjoni eesmärk Eestile on taastuvenergia osakaalu tõstmine 18%-lt 25%-ni aastaks 2020. Selle potentsiaali realiseerimine Eestis on tunduvalt odavam kui Soomes, seda odavama maa, tööjõu, toorme (biomass) jms. tõttu. Nii Soome kui Rootsi teavad, et neile on majanduslikult otstarbekam osta sisse taastuvenergia päritolutunnistusi kui hakata ise oma ambitsioonikaid taastuvenergia eesmärke realiseerima.

Sellelt pinnalt võiks meie majandusminister võtta ühendust oma Rootsi ja Soome kolleegidega ning pakkude neile, et Eesti oleks valmis N hulgas MW taastuvat võimsust arendama üle Komisjoni poolt seatud eesmärgi. Ülejääva koguse pakume aga Soomele ja/või Rootsile.  Seda juhul kui vastaspool loovutab meile püsivalt N koguses tuumaenergiat meie baaskoormuse katmiseks.

Teise alternatiivina võime päritolutunnistusi müüa ja saadud vahenditest osta naabrite elektrienergiat, sest vajadus stabiilsest allikast tuleva baasenergia järele jääb ikkagi. Seda iseäranis siis kui põlevkivielekter kõrge CO2 hinna tõttu ebamajanduslikuks muutub. Eriti apetiitseks muudab kogu virtuaalse kaubanduse idee tõik, et Eestis taastuvenegia arendamiseks saab kasutada liikmesriigi taastuvenergia toetusi, kuhu päritolutunnistus edasi müüakse.

Kogu idee realiseerimise on täna aga veel ebaselge. Selguse aitavad tuua Euroopa Parlament ja Nõukogu läbi kaasotsustusprotseduuri. Loodetavasti võetakse direktiiv vastu 2008 aasta lõpuks.

Tänases Äripäevas kutsub Tartu soojatootja Tiit Veeber üles kasutama turvast Eesti energiaprobleemide lahendamiseks. Muuhulgas väitis Tiit Veeber, et turbast soojuse ja elektri tootmine on kordades efektiivsem kui põlevkivist ja seda on palju saadaval.

Alustaksin siis esimesest väitest. Freesturba kütteväärtus on 7,0-9,0 GJ/t, põlevkivil 8,0-11,5 GJ/t ja turbabriketil 15,0-18,0 GJ/t. Freesturbast saadakse energiat 1,9-2,5 MWh/t, põlevkivist 2,2-3,2 MWh/t ja turbabriketist 4,2-5,0 MWh/t. Ma ei ütleks, et vahe just kordades turba kasuks oleks.

Teiseks peame endale aru andma, et tegu on mittetaastuva energiavaruga, mille CO2 sisaldus on kõrgem kui põlevkivil või gaasil. Turbal vastavalt 106 g CO2/MJ, põlevkivil 95 g CO2/MJ ja maagaasil 56 g CO2/MJ. Tõik, et turba kasv aastas on 1 mm ei tee seda kuidagi taastuvaks ja nii näiteks ei arvesta Euroopa Komisjoni taastuvenergia direktiiv turbast toodetud elektrit või soojust taastuva energia hulka. Turba laiulatuslik kasutamine toob kaasa pöördumatuid tagajärgi soode ja märgalade ökosüsteemile ja bioloogilisele mitmekesisusele.

Selle kõige tõttu ei kirjutaks ma hr Veeberi üleskutsele alla. Väikeses mahus jätkusuutlikult majandades võib turvas olla väikemajapidamiste kütteallikas ja selle vastu pole mul midagi.

Neljapäeval, 28.veebruaril kavatseb majandusminister Parts pidada Brüsselis maha korraliku lahingu, kaitsmaks Eesti riigi huve Euroopa Komisjoni poolt üllitatud taastuvenergia ja kliimapaketis. Eesti huvides on nimelt jätkata põlevkivielektrile tasuta CO2 kvootide jagamist, kaitsta energiamahukat tootmist ja võtta kvootide jagamise aluseks utoopiline 1990. aasta, mil Eestis töötasid veel täiel võimsusel rasketööstus ja põlevkivikatlad, mitte meie tänane olukord väljendatuna 2005. aasta arvudes.

Alustan viimasest. Ma saan aru, et debatt teemal, kas võtta CO2 kvoodijagamise baasaastaks 1990 või 2005 on võrdlemisi ebaoluline selle kõrval, kes presidendiballi kleidivõistluses surma sai, aga kolm sõna sellest siiski. 1990. aastal emiteeris Eesti 43 milj tonni kasvuhoonegaase, rasketööstuse kadumine ja elektritootmise vähenemine on viinud selleni, et 2005. aastal emiteerisime 20,7 milj tonni. Vahe on kahekordne.

Märtsis 2007 kirjutas peaminister Ansip alla EL riigipeade kokkuleppele, millega vähendatakse aastals 2020 kasvuhoonegaase 20% võrreldes 1990 aasta tasemega. Võttes 2005. aasta aluseks tuleks kasvuhoonegaase vähendada 14%, saavutamaks riigijuhtide eesmärki 2020. aastaks. Oluline vahe baasaasta valiku puhul seisneb kahes aspektis. Esiteks, puudub täpne ülevaade millised sektorid ja kui palju täpselt emiteerisid kasvuhoonegaase 1990. aastal. Teiseks, tähendab see et Eesti saaks endale vabadust emiteerida pea kaks korda rohkem kasvuhoonegaase kui me seda täna tegelikult teeme. Põhiraskuse kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamisel, kannaksid vanad EL liikmesriigid.

 Eesti positsioon, et energiasektor peaks saama ka edaspidi tasuta CO2 kvooti, vähemasti samadel alustel kui energiamahukas tootmine, paneb samuti mõtlema. Seda järgmistel põhjustel.

Esiteks, ettepaneku tegijad teavad väga hästi, et iseäranis Eestis aga ka ELs laiemalt on energiasektor just see koht, kus kasvuhoonegaaside vähendamine on majanduslikult kõige efektiivsem ja kus vähendamise potentsiaal on kõige suurem. Energiasektorile pandud kohustus osta 100 % CO2 oksjonilt viib fossiilsetest kütustest toodetava elektrihinna sedavõrd kõrgeks, et muudab näiteks tuulenergia ja biokütustel baseeruva energia majanduslikuks ka ilma toetuseta. Lisaks sellele toob see kaasa elektritoomise hajutamise ning kadude vähendamise. Energiasäästmine muutub ülioluliseks ning enamus meist vaatavad kuidas vähem kallist energiat tarbida. Hoo saavad sisse ka tuumaenergia ning süsiniku kinnipüüdmise ning ladustamise tehnoloogiad. See kõik toimub aga juhul kui CO2 hind on piisavalt kõrge.

Teiseks, ettepaneku tegijatel on samuti teada, et nii nagu CO2 ostmine oksjonilt toob elektritootjatele ja tarbijatele kaasa kulu, toob see kaasa ka olulise tulu, mida saab investeerida energia säästmisse ja alternatiivsete energiatootmise tehnoloogiatesse. Samuti tuleks nendest vahenditest toetada neid, kellel kallima energia ostmine ülejõu käib. Ennekõike tuleks toetus suunata vähemkindlustatute kodude energiasäästlikuks muutmisse. 

Oksjonite rakendamisel aga oleks lisanduva kulu puhul tuleb arvesse võtta ka oksjonilt laekuvat tulu. Nende kahe arvu vahe on hind, mille me peame maksma selle eest, et paiskame energiatootmises õhku kasvuhoonegaase enam kui ükski teine EL liikmesriik ning oleme olnud loiud energiasäästu ja taastuvenergiasse investeermisele.

Tuletaksin meelde Sir Sterni ja IPCC teadlaste hinnangut, et kasvuhoonegaaside vähendamine täna on kordades odavam muutustega venitamisest. Ehk siis kui kliimapaketi rakendamise hind 5 aasta pärast on Eestile 1,1% SKPst, siis 15 aasta pärast on see juba 5%, ning 25 aasta pärast juba 10-15%. Ma usun, et enamus Eesti elanikke on seda meelt kui anda neile valida, kas nad sooviksid rohkem torme, üleujutusi, põuaperioode või pisut kallimat elektri- ja küttehinda, mida on edukalt võimalik energiasäästuga vähendada, siis nad valiksid viimase variandi. Usun, et samale tulemusele jõuaksid ka valitsuseliikmed kui nad faktidele otsa vaataksid.

Lõppeks on mul  küsimus Roheliste Erakonna parlamendiliikmetele, millega te kulla inimesed tegelete? Teie opositsioonis olevalt fraktsioonilt ei ole tulnud aasta jooksul, mil te olete 4 keskmise palga rõõme nautinud, ühtegi eelnõu, mis aitaks kaasa energiatarbimise vähendamisele Eestis või suurendaks taastuvenergia osakaalu. Ma ei ole teilt kuulnud ühtegi seisukohavõttu, mis kritiseeriks valitsuse positsiooni taastuvenergia ja kliimamuutuse ettepanekute osas. Kas sedasi pälvitaksegi rahva usaldus?

Täna võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni energiatõhususest, milles kutsub muuhulgas üles kehtestama 2011. aastast alates uutele ehitatavatele hoonetele passiivmajade nõuded. 

Passiivmaju puudutav Euroopa Parlamendi soov on kooskõlas  minu poolt sotsidele tehtud mõned kuud tagasi tehtud ettepanekuga, mis läinud nädalal ilmavalgust nägi. Nõue on ambitsioonikas, ent realiseeritav.

Resolutsioon teeb ka ettepaneku laiendada energiatõhususe miinimumnõuete kohaldusala kõikidele renoveeritavatele hoonetele alates 2009 aastast (2002/91/EÜ artikkel 6). Täna kehtib vastav säte ainult hoonete kohta, mis on suuremad kui 1000 m2. Euroopa Komisjon näeb tänavu ette COM(2008)11 ehitiste energiatõhususe direktiivi läbivaatamise ning selle raames renoveeritavate hoonete energiatõhususe kohaldusala laiendamise, ent ma ei usu, et Komisjon toetab selles osas Parlamenti täies ulatuses. Suure tõenäosusega laiendatakse kohaldusala üle 200 m2 renoveeritavatele hoonetele.

Pakkusin sotsidele kesktee. Miinimumnõudeid tuleks rakendada alates 2010 aastast kõikidele üle 100 m2 olulise renoveerimise läbivatele hoonetele. Sellega hõlmatakse nõuete rakendusalasse suuremad eramud ja väiksemad ühiskondlikud või ärihooned.

 Resolutsioon käsitleb ka teisi olulisi teemasid nagu energiatõhususe nõuete rakendamine riigihangetele ja avaliku sektori eeskuju energiatõhususe rakendamisel ning seda mitte ainult haldushoonete, vaid ka koolide, haiglate, sotsiaalmajade jms. osas. Ka need ettepanekud on vastavuses minu soovitustega sotsidele.

Resolutsioon kutsub ka üles kõrvaldama müügilt hõõglambid, mis kulutavad valgustamisele kordades rohkem energiat kui säästulambid. Resolutsiooniga saab tutvuda

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A6-2008-0003+0+DOC+XML+V0//ET

spitzner-tallinn-2008-01-25-passive-houses-energy-efficiency-renovation.pdf

 Läinud nädalal räägiti meedias korduvalt passiivmajadest. Allpool mõne sõnaga sellest, mis imeloom see passiivmaja on ja mida tooks endaga kaasa ettepanek, kehtestada uutele hoonetele passiivmaja nõuded?

Passiivmajaks nimetatakse hoonet, kus maja kütmiseks piisab ainult sissejuhitava õhu soojendamisest ning kus aktiivsest küttesüsteemist saab seetõttu loobuda. Passiivmaja puhul on energiakulu piiratud 15 kWh/m2 aastas, mis on pea 15 korda väiksem Eesti keskmisest 220 kWh/m2 aastas.

Kuidas selline energia kokkuhoid saavutatakse? See on võimalik, sest maja on:

1) väga hästi soojustatud – hoone on ümbritsetud välisseintelt, katuselt ja vundamendilt 30-50 cm isolatsioonimaterjaliga

2) ehitatud õhutihedana – õhu vahetus kordades 50 Pa rõhuvahe korral ei tohi ületada 0,6 l/tunnis. Vastav testi käigus mõõdetakse hoonesse pumbatava õhu ja sealt teatud aja jooksul välja imbunud õhu suhe.

3) ilma külmasildateta

4) selle akende paigutus ja kvaliteet võimaldab päikesenergia ärakasutamist. Aknad on kenasti avatavad ja suletavad.

5) soe, mida muidu ventileerimisega mast välja juhitakse võetakse soojavahetiga tagasi sissetulevasse õhku.

Lisanduv kulu uue hoone ehitamise puhul on kuni 10%, renoveeritava hoone puhul on kulu suurem. Passiivmaja ehitamisel kasutatakse enamikku tuntud materjale, ning see võib olla väga erineva funktsiooni ja arhitektuuriga.

Ülaltoodud kriteeriume passiivmajadele võib siiski pidada rohkem soovituslikuks. Passiivmaja ehitamisel peab alati silmas pidama kulutuste otstarbekust ja lõppresultaati. Reeglina on passiivmaja ehitamiseks tehtav kulutus õigustatud kui hilisem energiatarbimine moodustab 10-15% tänasest. Sellisel juhul katavad vähenenud küttearved tehtud investeeringu.

Täpsemalt saab passivmajade kohta lugeda ehitusfüüsiku Dr Spitzneri ettekandest, mille ta pidas 25.jaanuaril Eestis. Eesti keeles saab teemaga tutvuda TÜ Tehnoloogiainstituudi kodulehelt http://www.tuit.ut.ee/174015