Posted by: Rene Tammist | oktoober 26, 2013

Cui bono – omatarbe toetusest udutamata.

Cui bono, ehk kelle huvides? Küsimus kõlas paljude meeltes, kes käesoleval nädalal kuulsid Riigikogu majanduskomisjoni otsusest toetada väiksematele koostootmisjaamadele omatarbe elektri eest taastuvenergia tasu maksmist. Vastamiseks peab aga horisonti avardama ja küsima, kelle huvides on piirata konkurentsi elektriturul, takistada hajutatud elektritootmise arengut, luua eeliseid monopolistidele ja pidurdada inimestel omatarbeks energia tootmist?

Kitsalt vaadates on omatarbe probleemi olemus järgmine: elektrijaamad tarbivad mootorite, pumpade, filtrite jms käitamiseks elektrienergiat, ehk omatarbe energiat. Tarbitava elektrienergia kogus on ca 10% koostootmisjaama elektrienergia toodangust. Laiemalt on küsimusega seotud taastuvenergia edendamine tervikuna sealhulgas ka elektri mikrotootjate majapidamises või väikeettevõttes tarbitava elektri toetamine.

Toetuse maksmine on põhjendatud nii sisuliselt kui ka õiguslikult

Elektrituruseaduse aluseks on ELi direktiivid, sh taastuvenergia direktiiv (2009/28/EÜ), mille art 2 punkt f lisab taastuvenergia eesmärgi arvestusse ka elektrijaamade omatarbe. Arvestades seda, et Eesti riigis makstakse taastuvenergia toetusi selleks, et saavutada Eesti riigile siduv 2020. a taastuvenergia eesmärk ning selle eesmärgi täitmise hindamisel võetakse arvesse ka elektrijaamade omatarbe elektrikogused, on igati põhjendatud ka toetuse maksmine elektrijaama omatarbe eest nagu seda tehakse teistes EL liikmesriikides. Kui riik ei soovi toetust maksta, siis ei tohiks arvestada ka omatarbeelektrit taastuvenergia eesmärgi täitmisse nagu tehakse praegu.

Asjaolu, et elektrijaam tarbib ise taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat, ei vähenda antud energia tootmismaksumust ega seeläbi toetusvajadust. Omatarbe toetuse puudumine tekitab tehisliku olukorra, kus jaam on sunnitud kogu toodetud energia ära müüma ning siis omatarbeks kuluva osa võrgust tagasi ostma. Miks peaks taastuvenergial töötav elektrijaam ostma võrgust musta põlvekivielektrit? Kelle huvides on selline seadusesäte?

Taastuvenergia edendamine on regionaalpoliitiline otsus, mis toetab töökohtade loomist maapiirkondades ning aitab vähendada inimeste kulutusi küttele, sest uued koostootmisjaamad kasutaksid soojuse hinda alandavaid kohalikke kütuseid. Kelle huvides on piirata uute elektrijaamade turule tulekut ja konkurentsi elektriturul?  Omatarbe toetamise Taastuvenergia Kojaga sõlmitud ja õiguskindlust järgiva kokkuleppe alusel taasseadustamise mõjutaks tarbijaarvet 0,2%, ent mõju maapiirkondade majandusele on väga oluline. Riigikogu seadusemuudatus, mis pakub minimaalset toetust mõjutab tarbija elektriarvet  aga 0,01%  ulatuses, ehk 200 000 euroga aastas.

Taastuvenergia toetuste diskussioonis esitab taastuvenergiat vastustav poolt sageli pooltõdesid. Taastuvenergia Koda esitas Riigikogule seaduseelnõule mõjude hinnangu, tehes sellega tööd milleks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seadusega kohustatud aga teha ei soovi. Koja arvutused (kiri ETEK-omatarve-mõjude-analüüs-2013-05-22 (2)) näitasid, et tulud omatarve toetuse rakendamisest ületaksid selgelt kulusid. Rajatakse 6 koostootmisjaama, riigile laekuks 3 658 998 eurot maksutuludena aastas, kohalikku majandusse investeeritaks 131 miljonit eurot, luuakse 508 püsivat töökohta, Viie asula elanikele alaneks soojuse hind, 677292,6 MWh väheväärtuslikku metsaressurssi võetakse kasutusse ja elektri ning soojuse tootmiseks kasutatakse vähem fossiilseid allikaid. Kelle huvides on see, et sellised muudatused ei realiseeruks?

Kogu diskussiooniga haakub väiketootjale makstav „omatarbe“ toetus. Väiketuulikut või päikesepaneeli kasutav mikrotootja on seaduse kohaselt igati õigustatud majapidamises või ettevõttes tarvitatud elektri eest toetust saama. Toetuse saamine on administratiivselt aga võimatuks tehtud, sest omatarbe toetuse saamiseks tuleks paigaldada otseliin, mille riigilõiv aastas on aga 1200 eurot. See aga on väike osa piirangutest, millest täpsemalt juttu minu eelmises blogipostituses. Samuti on ministeerium võtnud seisukoha, et erinevalt paljudest teistest EL riikidest Eesti omatarbeks toodetud elektrit ei toeta. Kelle huvides on piirata väiketootmise arengut?

 Juriidilised argumendid

27.02.2010 kuni 7.07 2012 kehtis elektrituruseaduse redaktsioon, mis lubas tootjaliini (otseliini) kaudu antud omatarbe toetuse eest taastuvenergiatoetust. Ettevõtjatel, kes tegid selle aja sees investeeringud, et selline tootjaliin välja ehitada, tekkis õigustatud ootus seda toetust saada. ministeeriumi vastupidine väide ei päde, sest vastasel juhul poleks vaja olnud ka seadust 2012.a. juulis muuta, et see võimalus teiseks muuta.

Paralleelselt 2012. a. suvel toimunud elektrituruseaduse muutmisega leidsid aset ministeeriumi ja Taastuvenergia Koja vahel läbirääkimised vastastikkuse mõistmise memorandumi sõlmimiseks. Kuigi omatarbe küsimust kasutati taastuvenergia tootjate survestmiseks, siis sõlmitud memorandumis lubasid pooled omatarbe küsimuses kokkuleppele jõuda. Memorandum allkirjastati 2012. a. juulis ja sellele järgnenud läbirääkimistel esitas ministeerium Riigikogule seadusemuudatuse, mis lubas väiksematele koostootmisjaamadele omatarbe elektri eest taastuvenergia tasu maksmist. Vastavad seaduseparandused on kättesaadavad Riigikogu kodulehel, ent mugavuse huvides saab leiab lugeja need siit ( ME-d loetelu projekt komisjonis 31 01 2013 (318 SE) (2) ). Ministeerium eksitab teadlikult avalikkust, väites, et nad sellist ettepanekut esitanud pole.

Riigikogu majanduskomisjonis tunnistasid IRL esindajad, et tootjal on tekkinud õigustatud ootus omatarbe toetuse osas ning pakkusid välja, et ministeerium töötaks välja võimaluse, et sellele ettevõtjale tehtud investeering kompenseerida. Seega nad tunnistasid, et selle ettevõtja õigusi on rikutud ja tekkinud kahju tuleks hüvitada. Erakonnakaaslasest minister sellega seekord enam ei nõustunud.

Cui bono?

Ülaltoodu peaks ärgitama küsima, kelle huvides on piirata konkurentsi elektriturul, takistada hajutatud elektritootmise arengut, luua eeliseid monopolistidele ja pidurdada inimestel omatarbeks energia tootmist? Kõik näib osutuvat ühes suunas.

Propagandanõksude hulgas on üks, mis kutsub üles väikese valega, varjutama suurt. Käimasolev nädal tõi ka selguse, et ministeerium soovib taasseadusta eelise Narva elektrijaamadele. Omatarbe toetuse meediakampaania varjus soovitakse taasseadustada toetuse maksmine Narvas põletatavale puidujäätmele. Kavandatav muudatus tõstab toorme ja toesoojuse hinda üle Eesti, samal ajal olles ebaefektiivne. Plaanitav otsus tõstab inimeste makstavaid elektriarveid 3 – 5 protsenti, ehk keskmiselt 12 kuni 20 euro võrra aastas. Omatarve arutelu käis aga hinnanguliselt 0,01 protsendi üle elektriarvest.

Posted by: Rene Tammist | oktoober 14, 2013

Ebamõistlikud piirangud takistavad energiaühistute arengut Eestis

Täna hommikul Terevisioonis energiaühistute võidukäigust Saksamaal kõnelenud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee säästva arengu seireüksuse president Lutz Ribbe, toonitas energiaühistute tegutsemiseks vajaliku toetava seadusandluse olemasolu. Eestis on seadusandja teinud aga energiaühistute loomise sisuliselt võimatuks.

Energiaühistutel, kus kogukond toodab ja jaotab kogukonna liikmetele energiat, võiks Eestis olla oluline potentsiaal. Kogukondlikel alustel energiatootmine aitaks inimestel reaalselt kodukulusid säästa. Iga töötav Eesti inimene kulutab aastas elektrile ja soojusele keskmiselt 1400 eurot, ühistu aitaks seda kulu oluliselt vähendada. Lisaks enda energiaga varustamisele võivad energiaühistud toimida ka pensionisammastena, sest energiavajadus ning selle hinnad pigem kasvavad kui kahanevad.

Energia hajutatud tootmisel on ka selged kasud ühiskonnale. Energia enda tarbeks tootmine demokratiseerib energiatootmist, sest kodanikud saavad ise aktiivselt otsustada, kui palju ja millisest allikast nad energia toodavad. Viies elektritootmise sinna, kus see ka ära tarbitakse, vähenevad võrgukaod ning ka sõltuvus tsentraliseeritud elektritootmisest, mis kokkuvõttes parandab kogu riigi energiajulgeolekut.

Seadusandlus on takistuseks

Eestis täna energiaühistut rajada ei saaks. Piirangud kogukondlikuks energiatootmiseks on ilmunud seadusandlusesse monopolistide survel.

Energiaühistut Eestis luua pole võimalik, sest sellist mõistet Eesti seadusandlus ei tunne. Tegutseda tuleks aktsiaseltsi või osaühinguna ning taotleda selleks tegevusluba, mille eesti tuleb riigile tasuda ligi 40 000 eurone riigilõiv. Ent lõivud sellega ei piirdu. Selleks, et elekter naabrite vahel ära jaotada, tuleks kinnistute vahele rajada elektrivõrk, mille eest tuleks aga riigile tasuda 1300 eurot aastas.

 Võrgu rajamiseks on vajalik jaotusvõrgu nõusolek (sic!). Ehkki Elektrilevi on astumas samme vastupidises suunas, on fakt, et 2013 aasta Euroopa Komisjoni taastuvenergia eduraporti kohaselt, on Eesti üks kõige bürokraatlikuma ja kallima võrguliitumise riike Euroopas. Erinevalt muust energiatootmisest ei soovi riik ka omatarbeks toodetud energiat toetada ning seetõttu saavad väiketootjad toetust ainult osa toodetud energia eest.

 Piirangud tuleb kaotada

 Eelmisel aastal kui mitmed loetletud piirangutest Elektrituruseadusega seadustati, vaidles Taastuvenergia Koda nendele vastu. Ent monopoolsete võrguettevõtjate huvid jäid peale.

 Ebamõistlikud piirangud tuleb kaotada! Ühistud tuleb vabastada tegevusloa kohustusest ja otseliini lõivust. Vastasel juhul ei muutu ühistuline energiatootmine majanduslikult kunagi mõttekaks. Samuti tuleb kaotada piirang, mille kohaselt on vajalik kogukonna elektrivõrgu rajamiseks võrguettevõtte nõusolek. Monopolisti huvides on ju piirata konkureerivat elektrivõrku ja tootmist. Täna on piltlikult kits seadusega pandud kärneriks!

 Lahendamist vajab ka küsimus energiatootmise subsideerimisest. Ühistutel on õigus olla toetatud samadel alustel teiste tootjatega. Alternatiiv on seadustada bilansielektri süsteem (nn. net-metering).  Selle puhul annaks ühistu ülejäägi võrku ning puudujäägi korral saaks võrgust sama koguse elektrienergiat vastu.

 Loomulikult ei piisa ainult seaduste muutmisest. Vaja on ka teotahtelisi inimesi, kes härjal sarvist haaraksid.  Peame muutuma piltlikult homo energeticusteks ehk oskama teha valikuid, millist energiat tarbida, kust seda hankida, kuidas seda säästa ja millal on mõistlik seda ise toota. Täna aga on riiklikud piirangud teinud nende inimeste tegutsemise võimatuks. 

Rootsis baseeruva Õhusaaste ja Kliimasekretariaadi (ing.k. Air Pollution & Climate Secretariat) kliimamuutustest ajendatud raport kutsub Eestit üles loobuma põlevkivienergeetikast, rõhutades samaaegselt, et tärkav rohemajandus peab pakkuma tööd vabanevatele kaevuritele ja teistele põlevkivisektoris hõivatuile Ida-Virumaal. 

Kaheksat riiki hõlmava raporti kohaselt tuleks vähendada Põhja- ja Baltimaade regiooni CO2 heitmeid 2020. aastaks 70 protsendi ja 2030. aastaks  95 protsendi võrra, kasutades selleks olemasolevaid tehnoloogiaid majanduslikult tõhusal viisil. Raport teeb panuse energiasäästule hoonetes ja transpordis, soovitab täielikult loobuda kivisöe, põlevkivi ja turba kasutamisest elektri ja soojuse tootmisel, vähendada nafta ja gaasi puurimist Norras ning keskenduda puhastele energiatootmisviisidele.

Nii tuleks neljakordistada regiooni tuuleenergia võimsusi 40 GW-ni, enam kasutada päikesest toodetud elektrit ja soojust ning edendada põllumajandusjääkidest toodetavaid biokütuseid inimeste liikumisvajaduste rahuldamiseks.  Tuuleenergia tootmise kombineerimine hüdroenergiaga, millest täna toodetakse pool Põhjamaade elektrienergiast, pakub raporti kohaselt kindla ja soodsa alternatiivi fossiilenergiajaamadele.

Kaugküttelahendustes  soovitatakse täielikult loobuda fossiilallikatest ning asendada need regioonis piisavalt leiduva bioenergia ning teiste taastuvate allikatega. Näiteks tuuakse Rootsit kus ainult 16% vajaminevast kaugküttesoojusest toodetakse fossiilenergiast.

Transpordivajaduste rahuldamiseks soovitatakse kolmandiku ulatuses üle minna teise põlvkonna biokütustele, võtta kasutusele väiksema kütusekuluga sõiduvahendid, eelisarendada ühistransporti, jalgsi ja jalgrattaga liiklemist kombineerituna sundliikumise vajadust piirav ruumiplaneerimisega ning kaubavedude suunamisega raudteedele ja veekogudele.

Eestit tuuakse raportis esile kui regiooni kõige suuremat saastajat per capita. Raport tõdeb, et  Eesti põlevkivikompleks on regiooni kõige mustem tööstus ning muretseb, et vastupidiselt EL kliima ja energiapoliitika suundumustele, arendab Eesti jätkuvalt põlevkivitööstust. Raporti kohaselt järk-järgult suletava põlevkivikompleksi asendustöökohad peavad tulema rohemajandusest ning paiknema samuti Ida-Virumaal. Selliselt oleks võimalik vältida sotsiaalsete probleemide kuhjumist ning etnilisi pingeid, leitakse raportis.

Ambitsioonika kava elluviimise saadava kasu näiteks tuuakse Taanit, kus eesrindlikud energiasäästu ning taastuvenergia kavad on pannud aluse globaalse haardega ekspordivõimelisele tööstuse tekkele. Lisaks rõhutatakse kavas, et  jätkuv sõltuvus fossiilallikatest jätab regiooni majandused hinnakõikumiste ning naftat ja gaasi tarnivatest riikide poliitiliste manipulatsioonide meelevalda. Puhtama valiku eelistamine toob aga kaasa soodsamad energiahinnad, sest erinevalt mustaenergiajaamadest on taastuvenergiajaamad madalamate muutuvkuludega, leiab raport.

Raport avalikustatakse samaaegselt diskussioonidega Eesti energiamajanduse pikaajaliste valikute üle, mis neidsamu teemasid üritab lahendada. Terviklik lähenemine regiooni energiavarustuskindluse tagamiseks on kindlasti raporti tugevuseks, sest energiaturgude ühendamine ei saa toimuda sõltumatult.  Pigem tagada energiajulgeolek seotuna Skandinaaviaga kui sõltuda Vene gaasist või naftast.  Vähem kui aasta eest Eesti keskkonnakonnaorganisatsioonide ja taastuvenergia edendajate koostöös avaldatud taastuvenergiale ülemineku kava leidis samuti, et Eestis on võimalik aastaks 2030. majanduslikult tõhusal ja energiajulgeolekut tagaval viisil täielikult üle minna taastuvallikate kasutamisele elektri- ja soojusmajanduses.

Raportiga saab tutvuda: www.airclim.org

Posted by: Rene Tammist | juuli 3, 2013

EL heitmekaubandus elustatud!

Teistkordsel katsel kiitis Europarlament täna heaks 900 miljoni kasvuhoonegaaside saastekvoodi turult ajutise eemaldamise ettepaneku. Strasbourgis, parlamendi täiskogul hääletatud ettepaneku kohaselt toodaks saastekvoodid turule tagasi aastatel 2019-2020.
Hääletustulemuse puhul on üllatav, et heaks kiideti ambitsioonikam plaan ja ettepanekud, mis leidsid kaks nädalat tagasi parlamendi Keskkonnakomisjoni toetuse, lükati tagasi. Nende ettepanekute kohaselt oleks 600 miljonit saastekvooti suunatud energiaintensiivse tööstuse tuludesse ning samuti oleks ajutiselt eemaldatud kvoodid turule toodud juba varem s.o. 2016. Seetõttu oleks otsuse mõju jäänud piiratuks.
Otsuse tulemusel tõusid EL CO2 hinnad 45% võrra 4,71 €/t-ni, mis on oluline muutuseks võrreldes paari kuu taguse ajaga, kus CO2 hind langes alla 3 €/t. Thomson Reutersi hinnangul peaks Co2 hind vahemikus 2013-2015 kasvama nüüd minimaalselt 5,5 €/t võrra.

Taustast

Saastekvootide hinnad hakkasid langema praeguse majanduskriisi ajal. mille tulemusel vähenes majandustegevus ja tootmine. Majanduskriisi tõttu tekkis 955 miljoni suurune saastekvootide ülejääk, mis kasvab edasi. Viimase 19 kuu jooksul on EL heitmekvoodi hind langenud seetõttu 70% võrra.
Selline hinnalangus muutis küsitavaks jätkuvad investeeringud CO2 heite vähendamisse. Energeetikasektori seisukohalt tervikuna on hea, et ETSi reformimisega algust tehakse, sest see vähendab EL kliimapoliitikast tulenevat ebakindlust ja väheneb ka oht, et EL kliimapoliitika asendatakse riiklike poliitikatega. Kahtlemata on see ka heaks uudiseks tarbijatele, sest väiksem ebamäärasus tähendab ka väiksemaid kulusid ning paremat varustuskindlust.
Uudis on positiivne ka Eesti riigi seisukohalt, sest võimaldab prognoosida eelarvelaekumiste kasvu aastatel 2013-2020 37 miljoni euro võrra, mida saaks suunata puhaste tehnoloogiate kasutusele võtmiseks, sealhulgas majapidamiste energiasäästumeetmetesse või energiaühistute tegevuse soodustamisse.
Aasta lõpus on oodata ka heitmekaubanduse struktuurse reformi ettepanekuid, milleks Komisjon näeb 6 erinevat võimalust:
– Suurendada ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärki aastaks 2020 20%-lt 30% võrreldes 1990-ga;
– Eemaldada turult püsivalt mingi kogus saastekvoote;
– Korrigeerida 1,74% aastast saastekvootide vähenemist selliselt, et see oleks järsem;
– Kaasata rohkem sektoreid ELi heitkogustega kauplemise süsteemi;
– Piirata Emission Reduction Units (ERU) Ühisrakenduse projektid ja Certified Emission Reduction unit (CER)-de Clean Development Mechanisms kauplemist turul;
– Juurutada saastekvootide hinnajuhtimise mehhanisme nagu hinnapõrandad vms.

Posted by: Rene Tammist | juuli 2, 2013

Kuidas kallinevast elektrihinnast kasu saada?

Foto: Anti Tiik, OÜ Bakeri

 

Läinud nädalal hinnahüppeid teinud börsielekter sunnib otsima alternatiive elektrimüüjate lõa otsas rippumisele. Elektrienergia enda tarbeks tootmine on reaalne võimalus, mida täna Eestis kasutavad kümned eratarbijad ja tööstusettevõtted.

Aeg selleks on sobiv. Tuule ja päikeseenergia hind on järsult kukkunud. Kõikjal ähvardavad taastuvenergia väiketootjad senise elektritootmise pea peale pöörata. Eelmise nädala kõrgete elektrihindadega päevad olid ühtlasi ka selle suve ühed päikeselisemad ja andsid põhjuse rõõmustamiseks neile, kel päikesepaneelid katustel.

Taastuvate allikate osas on toimunud pretsedenditu tehnoloogia odavnemine, mis toob kaasa odava ja puhta (väike)energeetika võidukäigu. Maismaatuulikust toodetud elektrienergia on täna soodsaimaks elektri tootmise viisiks meie planeedil. Nii leiavad oma raportites General Electric, Citibank jt

PV paneelidest toodetud elektrienergia on juba saavutanud ka Eestis nn võrgu pariteedi, ehk päikesepaneelist toodetud elektrienergia on odavam kui Eesti Energialt ostetud elekter koos võrgutasude ja riigimaksudega. Kui kolm aastat tagasi maksis installeeritud PV paneeli kW 3600 eurot, siis täna maksab tavatarbija selle eest alla 1000 euro s.o. 70% hinnalangus.  Saksamaalt ladudest on võimalik saada PV paneele veel poole odavamalt.

Hinnad jätkavad alanemist. Euroopa päikeseenergia ühenduse – EPIA – hinnangul võib hinnalangus järgmise 5 aasta jooksul olla veel 35-50%. Päikesest toodetud elektri tootmise täiskulud on madalamad kui enamusel fossiilsetest allikatest toodetud elektri tootmise viisidel.

Saksamaal toodetakse 25% kogu elektrienergiast taastuvatest allikatest. Nii tuule kui PV installeeritud võimsus ületab 30 GW, olles enam kui kolmandik saksamaa kogu elektrivõimsusest. PV paneelid toodavad ajal mil elektritarbimine on kõrge ning aitavad seetõttu vähendada elektrihinda tipus, vähendades seeläbi fossiilenergiatootjate kasumeid. See on ka põhjuseks, miks suured fossiilenergiatootjad taastuvenergia väiketootmisele vastu on.

Eestis on mitmed tööstusettevõtted täna kaalumas tööstuslike koostootmisjaamade rajamise otstarbekust. Arengud kodumaiste väikekoostootmisseadmete tehnoloogias võivad lähiajal muuta ka väiksema või keskmise suurusega ettevõtetele soojuse ja elektri tootmise omatarbeks kättesaadavaks.

Kui eraisikuna elektritootjaks hakkamine pelutab, siis alternatiiviks on huviliste liitumine energiaühistusse. Energiaühistud toodavad või koguvad erinevate tootjate poolt toodetud energia ja transpordivad selle oma liikmetele. Lisaks enda energiaga varustamisele võivad energiaühistud toimida ka pensionisammastena, sest elektrivajadus ning selle hinnad pigem kasvavad kui kahanevad.

Elektri hajutatud tootmisel on ka selged kasud ühiskonnale. Energia enda tarbeks tootmine demokratiseerib energiatootmist, sest kodanikud saavad ise aktiivselt otsustada, kui palju ja millisest allikast nad energia toodavad. Viies elektritootmise sinna, kus see ka ära tarbitakse, vähenevad võrgukaod ning ka sõltuvus tsentraliseeritud elektritootmisest, mis kokkuvõttes parandab kogu riigi energiajulgeolekut. Hea näide on Taani, kus praeguseks on üle poole taastuvenergia tootmisest kogukonna omandis. Mõistagi annavad taastuvenergiat tootvad ühistud panuse süsinikdioksiidi heitmete vähendamisesse.

Taastuvenergia sektor on ainus energeetikaharu, kus toimub jõuline innovatsioon ja tehnoloogia odavnemine. Mitmed Eesti poliitikud, kommentaatorid ja musta energia toetajad, kes on viimasel ajal meedias sõna võtnud ironiseerimaks taastuvenergia väikelahenduste üle, opereerivad lootusetult vananenud andmetega, millel pole tänase reaalusega midagi pistmist. Omatarbeks energiatootmine koos ülejäägi müümisega börsil on ainsaks reaalseks viisiks, kuidas kallinevatest börsielektri hindadest kasu saada.

Väiketootmisest huvitatutele: Taastuvenergia Koja eestvedamisel on moodustatud eraisikuid koondav klubi, mis regulaarselt koguneb ja infot vahetab. Taastuvenergia klubist täpsemalt http://www.taastuvenergeetika.ee/taastuvenergia-klubi/

Posted by: Rene Tammist | juuni 12, 2013

Kas uus elektrimaks tulekul?

Image

Eilses Postimehes avaldatud usutluses kutsus Euroopa ühe suurima energiatootja RWE juhatuse liige Leonhard Birnbaum, üles kehtestama elektritootmisvõimsustele riiklikke võimsustasusid. Leian, et see samm töötaks vastu Euroopa ühisturule ning suurendaks tarbijate niigi suurt maksukoormust. Võimsustasud aitavad täita fossiilenergia tootjate taskuid ning pärsivad hoopis investeeringuid uutesse tootmisvõimsustesse.

Võimsustasu apologeedid kutsuvad üles kehtestama tarbija taskust makstavaid toetusi tootmisvõimsuse kättesaadavuse eest turul, kuna nad on „mures“, et ainult energiamüügile keskendunud turud ei taga investeeringuid tootmisse sellises mahus, mis on vajalik varustuskindluse tagamiseks ka kaugemas tulevikus.

Kui varasemalt võis väita, et polnud piisavalt informatsiooni võimsustasude kehtestamise mõjude osas, siis tänaseks on infot piisavalt. Poole aasta eest avaldas Euroopa Komisjon teatise „Toimiv energiaturg“ (COM(2012) 663 final). Teatises järeldati, et „Komisjoni arvates moonutavad võimsuse tagamise mehhanismid üleeuroopalist hinnasignaali ja tõenäoliselt soosivad energiatootmisel fossiilkütuste kasutamist mitmekesisemate taastuvenergiaallikate kasutamise asemel (mahus, mis ületab elektrisüsteemide tasakaalus hoidmiseks vajaliku taseme). Seetõttu võivad sellised mehhanismid takistada CO2-heite vähendamise ja ressursitõhususe eesmärkide saavutamist.“

Komisjon leidis ka, et „võimsuse tagamise mehhanismid ei taga piisavat tootmist ega varustuskindlust ning kipuvad investeerimissignaale moonutama. Sellisel kujul võivad need meetmed häirida piiriülest kaubandust ja konkurentsi, kuna nad võivad sulgeda liikmesriikide turud mujal ELis toodetud energiale ning moonutada tootmisvõimsuste paigutust siseturul. Riiklikud võimsuse tagamise mehhanismid võivad suurendada kõigi liikmesriikide kulusid, kuna need ei lase tootmisvõimalusi parimal võimalikul viisil kasutada ja vähendavad piiriülest paindlikkust.“

Progressiivsemad turuosalised propageerivad tarbijatele vähemkulukamat lahendust. Nii näiteks esines Eleringi poolt korraldatud seminaril 3.juunil Fortumi esindaja üleskutsega tarbijatele kulukate võimsustasude asemel integreerida enam energiaturge, rajada enam võrguühendusi liikmesriikide vahel, arendada välja turud elektrienergia bilansivõimsustele ning rakendada tarkasid võrke selleks, et tarbijad saaksid paindlikult reageerida elektrihinna kõikumistele.

Euroopa Komisjon näeb lahendustena näiteks tippkoormuse vähendamise meetmeid, impordi suurendamist sobivate võrguühenduste kaudu ning nõudluse poole ettevõtjate ja jaetarbijate lihtsamat osalemist turul. Lisaksin omalt poolt juurde, et oluline on ka suurendada läbipaistvust turul, harmoniseerida turureeglid ning luua lisaks nn energia-ainult-turgudele täiendavaid turge sageduse, pinge ning nn hädaolukordade teenustele.

Saksa energiahiiu propaganda võimsustasu kehtestamiseks on igati loogiline. RWE toodab 70% elektri- ja soojusenergiast keskkonnakahjulikust söest (taastuvenergia osakaal 2,4%) ning paiskab õhku 7% EL CO2 heitmetest. Loomulikult sooviks ta, et tema tootmisvõimsustele peale makstaks ning et seda nii Saksamaal kui ka Nordpooliga liitunud riikides nagu Eesti tehtaks. Iseäranis Nordpooliga liitunud riigid eelistavad turupõhiseid lahendusi ning pole seni erinevalt paljudest EL riikidest kulukaid võimsustasusid kehtestanud. Energiatarbijad ei vaja täiendavat maksu lisaks toetustele, mida musta energia tootjad varjatult saavad, vaid lahendus on ühtsem Euroopa energiaturg.

Tänases EPL-s avaldatud lugu „Eesti Energia kaevanduse lõhketööd jätsid Illuka ilma veeta“ tõstatab rea olulisi küsimusi. Veeta jäänud sadade inimeste mure sunnib küsima, miks vaadatakse põlevkivienergeetika tekitatud keskkonnakahjule läbi sõrmede? Kuidas keskkonnakahjusid põlevkivisektoris hinnatakse, kes need kahjud kinni maksab ja kui kallis on põlevkivienergeetika tegelikult? Kui Eesti kehtib keskkonnasaaste puhul põhimõte „saastaja maksab“ siis miks seda ei rakendata põlevkivienergeetikas?

2011 a. kaevandatati 16 miljonit tonni põlevkivi. Läbi aegade on kaevandatud 900 miljonit tonni põlevkivi (koos kadudega 1,6 miljardit tonni), mis on jätnud tühjaks 400 miljoni kuupmeetri-suuruse maa-aluse ala, millest 45% on ebastabiilne. Milliseid on sellise kaevadamismahu tagajärjed veekasutusele?

Kaevandamise käigus alandatakse põhjavee taset allapoole põlevkivikihindi tasapinda. Väljapumbatud vesi suunatakse kraavide ja jõgede kaudu peamiselt Soome lahte, osaliselt ka Peipsi järve. AS Eesti Põlevkivi töötavate kaevanduste veetaseme alandamiseks pumbati 2010. aastal karjääridest ja kaevandustest vett välja 251 miljonit / m³. Võrdluseks: Ülemiste järvest pumbati 2010. aastal tallinlaste joogiveega varustamiseks vett välja 22 miljonit / m³.

Kaevanduste ja karjääride lähipiirkonnas on põhjavee varud alanenud drastiliselt, mille tulemusel on kuivanud joogiveekaevud kaevanduspiirkonna paljudes majapidamistes. Samuti on kaevanduste lähipiirkonnas põhjavesi joogiveeks kõlbmatu. Nii on näiteks ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumi vett kasutavast 61 puurkaevust sulfaatide sisaldus lubatust kõrgem koguni 36 kaevus – vesi neis kaevudes ei kõlba seega juua. Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava kohaselt tuleks vältida põlevkivibasseini põhjaveekogumi edasist reostumist, kuid põlevkivi kaevandamine, uute kaevanduste avamine ja neist vee väljapumpamine jätkub ka järgmistel aastakümnetel.

Veega täitunud maha jäetud kaevandustes lahustuvad kandvad pinnad, mis tähendab, et aastakümnete pärast võib oodata piirkonda väga suured muutused.

Lisaks mõjutavad ümbruskonna pinna- ja põhjavett tuha- ning aheraineladestud. Kuigi Balti Elektrijaama ja Eesti Elektrijaama tuhaväljade mittevajalikud osad on suletud ja põlevkivituha leelisust vähendatakse enne ladestamist, satub leelist vett ja naftasaadusi neist põhjavette. Kasutuses olevates põlevkivi aheraineladestute termiliste protsesside ning põlengute tagajärjel tekkivad ohtlikud ained satuvad aja jooksul põhja- ja pinnavette. 2010. aasta riikliku seire andmete järgi sisaldab Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumiga külgnev põhjaveekogum fenoole ja naftasaadusi, sh ei vastanud 50% analüüsidest veeseadusega kehtestatud nõuetele.

Põlevkivi kaevandamisega ja põlevkivitööstuse heitmete ladustamisega seotud keskkonnatasud on jätkuvalt kunstlikult madalad, selgelt alla tegelike, põhjendatud määrade. Näiteks jahutusvee erikasutusõiguse tasu Narva jõest on püsinud alates 2001. aastast samal tasemel ehk 1,59 €/1000 m³. Samal ajal kasvab jahutusvee erikasutusõiguse tasu Tallinna veevarustussüsteemi kuuluvate veekogude puhul 35% perioodil 2010–2015 ehk aastaks 2015 on see 7,66 € /1000 m³.

Olukorras, kus Eesti tarbija kunstlikult madalate keskkonnatasude arvelt soodsamat elektrit ei saa ning kus põlevkiviõli ning sellest toodetud mootorkütuste kasutamine EL-s keelustatakse, pole põlevkivienergeetika keskkonnatasude kunstlikult madalal hoidmine kuidagi põhjendatud. Saastaja maksab põhimõte peab täielikult rakenduma ka selles sektoris. Kõigil Eesti inimestel on õigus teada, milline on selle majandusharu tegelik keskkonnamõju ning kuidas see kajastub elektri või õli hinnas.

 

Teatavasti pürgib Eesti riik Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) liikmeks. 2011 a. alguse saanud liitumiskõnelused päädivad tõenäoliselt Eesti liikmelisusega IEA-s juba käesoleval aastal. IEA näol on tegemist Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) autonoomse organisatsiooniga, mis loodi 1974. aastal ajendatuna globaalsest naftakriisist. IEA esialgne roll oli koordineerida vastumeetmeid võimalikele naftatarnete häiretele, tänaseks on IEA tegevus laienenud ning see hõlmab ka energiajulgeoleku, energiaefektiivsuse ja keskkonna küsimusi laiemalt, samuti energeetika innovatsiooni- ja tehnoloogiaalast koostööd.

IEA on alates 2009 a. pööranud olulist tähelepanu fossiilallikatele makstavate toetuste vähendamisele. IEA näeb oma rolli vastavas valdkonnas pidev panusena G20 otsuse toetuseks “ratsionaliseerida ja keskpikas perspektiivis lõpetada ebaefektiivsed musta energia subsiidiumid, mis soodustavad raiskavat tarbimist”.

Hiljaaegu kuulutas Fatih Birol, IEA peaökonomist, et musta energia toetused on rahvavaenlaseks number üks. Ajakiri Forbes küsis maailma esienergeetikaökonomistilt taastuvenergiaga seotud suurimate ohtude ja võimaluste kohta. Birol vastas, et suurimaks ohuks on fakt, et paljudes riikides toetatakse ulatuslikult musta energia (nafta, gaas, kivisüsi) ja nendest toodetud elektri tarbimist. See vähendab kunstlikult ja oluliselt musta energia hinda. IEA analüüs näitab, et ligi poole triljoni dollari suurused aastased toetused – st üle 500 miljardi dollari – vähendavad kunstlikult nafta, gaasi, kivisöe ja neist toodetud elektri hinda. See viib raiskavale energiakasutamisele ja kasvatab CO2 emissioone. Birol peab säästva energia arengu suurimaks ohuks musta energia toetusi, tituleerides need rahvavaenlaseks number üks.

Eesti torkab mustale energiale makstavate subsiidiumitega OECD liikmete hulgas aga teravalt silma. Oma eelmises blogipostituses juhtisin tähelepanu sadadele miljonitele eurodele, mis igal aastal varjatult põlevkivienergeetika toetamisse suunatakse. Keskkonnaministeerium on tõdenud olukorra teravust: “ Eesti maksumaksjad kannavad tõenäoliselt endale teadmata lisaks igakuiste elektriarvete tasumistele enam kui miljardi euro ulatuses põlevkivielektri täiendava toetamise koormust.“ Läinud nädalal teatas EPL, et maksumaksja koormus musta energia toetamisel ähvardab kasvada, sest Eesti Energia soovib riigieelarvest kokku miljardit eurot. Loodan, et IAE-ga liitumise protsessis annab Eesti riik tegeliku ülevaate mustale energiale makstavatest toetustest ja lõpetab raiskava ja C02 emissioone kasvatava energiatootmise toetamise.

Posted by: Rene Tammist | märts 19, 2013

Keda toetab maksumaksja tegelikult?

Tänane Õhtuleht avaldas üsna tendentsliku loo „Tootjate lobitöö sundis tarbijad juba aastaid maksma taastuvenergia eest ülemäärast raha“. Avalikus propagandas kasutatakse selliseid meetodeid sageli reaalsetelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks.

Probleemidest aga Eesti energiamajanduses puudu ei ole. Elektri ja küttehindade järjepidev kasv, massiivne põlevkivienergeetika subsideerimine, Eesti Energia küsitavad investeeringud nii Eestis kui ka väljaspool ja kodukulusid alandada aitavate investeeringute pidurdumine energiamajandusse on vaid väike loetelu probleemidest, millele rahvas õigustatult vastust ootab.

Millele kulub maksumaksja raha tegelikult?

Kuivõrd artikli fookus oli subsiidiumitel siis keskendugem sellele. Allpool oleval graafikul on kajastatud põlevkivienergeetika subsiidiumid võrdluses taastuvallikate subsiidiumitega.

Esiteks. põlevkivi saamata jäänud ressursitasu moodustab suurima osa subsiidiumist. Selle arvutamiseks on kasutatud Riigikontrolli auditi „Elektritootmise valikud“ lk 38 kasutatud metoodikat. Teiseks, suuruselt järgmiseks allikaks on CO2 subsiidiumid, mille väärtust on Keskkonnaministeerium aastatel 2008-2012 hinnanud 680 miljoni euroni (Keskkonnaministri kiri Majandusministrile 14.02.2012 nr 1-7/861-3). Kolmandaks, 150 miljonit eurone toetus pärineb otse riigieelarvest. Advokaadibüroo Glimstedti eksperthinnang kvalifitseerib selle ebaseaduslikuks riigiabiks. 2013 a. on see summa suurenenud 200 miljoni euroni ja 2014 a. kavandatakse veelkordset makset 200 miljoni euro ulatuses. Neljandaks, Narva elektrijaamadele põlevkivi ja hakkepuidu koospõletamise eest maksti taastuvenergia tasu  Riigikontrolli arvutuste kohaselt maksti kokku 51,5 miljonit eurot. Viiendaks, põlevkivituha ohutuks tegemiseks on riik Keskkonnaministeeriumi hinnangul juba viidatud kirjas maksnud aga 30 miljonit eurot.

subsiidiumid

Kui panna need summad omavahel võrdlusesse, siis joonistub välja, et subsiidiumite vahe on järjepidevalt olnud ligi kümnekordne põlevkivienergeetika kasuks. Oluline on siinjuures meeles pidada, et põlevkivijaamade väliskulud on siinses arvestuses üldse arvesse võtmata. Nii loetleb juba viidatud Riigikontrolli audit subsiidiumitena ka madalaid keskkonnatasusid, tõdedes „Vaatamata põlevkivi riiklikus arengukavas plaanitule on energeetikasektoris keskkonnatasud endiselt väiksed“. Üldse on kajastamata aga põlevkivisaaste tervisemõjud ja nende arvestamine elektrihinnas.

Olukorra iseloomustamiseks sobib väljavõte juba viidatud Keskkonnaministeeriumi kirjast: “ Eesti maksumaksjad kannavad tõenäoliselt endale teadmata lisaks igakuiste elektriarvete tasumistele enam kui miljardi euro ulatuses põlevkivielektri täiendava toetamise koormust.“

Kuidas edasi?

On ebaõiglane, et taastuvenergia tasu maksmine on jäetud tarbija kanda. Ehkki see tasu moodustab 6% elektriarvest (võrguteenuse osa on 40%, elektrienergia osa 33%, käibemaks 17% ja elektriaktsiis 3%), on tegu siiski põhimõttelise küsimusega energiamajanduse korraldamisest.  Taastuvenergia Koda on teinud korduvalt ettepanekuid taastuvenergia tasu elektriarvelt maha võtmiseks. Riigil oleks võimalik kasutada taastuvenergia toetamiseks CO2 kvoodi müügist laekuvaid tulusid, mida praegu planeeritakse Narva katelde investeeringuteks. Kogu heitmekaubandus mõte ongi selles, et tehtaks investeeringuid CO2 heitmete vähendamiseks ja seetõttu oleks eesmärgipärane see kvoot just selleks kulutada.

Teiseks, riigipõhiste toetusmehhanismide juurest tuleks liikuda turupõhise energia hinna kujunemise suunas. Kui fossiilsete energiaallikate subsideerimine ära lõpetada ning fossiilsete allikate ning tuumaenergia poolt tekitatavad keskkonnakahjud energiahinnas kajastuks, siis poleks taastuvallikaid subsideerida enam vajagi.

Kokkuvõttes, silmamoondustrikkidega reaalsetelt probleemidelt tähelepanu eemale juhtimine on vana propagandavõte. Selle asemel tuleks aga probleemidega tegeleda. Leian, et inimeste pahameel energiamajanduses toimuva üle on täiesti põhjendatud ning liitun ise ja kutsun teisigi avaldama neljapäeval meelt elektrihinna tõusu vastu.

Posted by: Rene Tammist | märts 11, 2013

Elektrijaamade omatarbest Euroopa reeglite valguses

Läinud nädalal võtsid kaks ajakirjandusväljaannet lahata energiamajanduse seisukohalt üsna teisejärgulist küsimust, kas elektrijaamade tööshoidmiseks vajalik elektri tarbimine vajaks toetamist. Ajendiks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnike katse eksitada Riigikogu liikmeid väidetega nagu oleks Elering toetusi makstes midagi ebaseaduslikku teinud. Ehkki Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium väljaöeldust taganes, viskasid ametkonnad õhku mõned “huvitavad” väited, millest ühte allpool kommenteeriksingi.

Nimelt väitis Konkurentsiameti juht Märt Ots 8.märtsi Postimehes, et kogu maailmas arvestatakse ainult selle elektriga, mille tootja tarbijale elektrivõrku saadab, ega arvestata jaamade tööshoidmiseks toodetud energiat. Võib-olla Bangladeshis on lood tõesti nii aga Euroopa Liidus arvestatakse ka jaamade tööshoidmiseks toodetud energiaga.

EL taastuvenergia direktiivis (2009/28) toodud energia lõpptarbimise mõiste sisaldab ka jaamade omatarvet. Definitsioon sõna-sõnalt on järgmine:  „summaarne energia lõpptarbimine” – energiatooted, mida tarnitakse energia saamise eesmärgil tööstusele, transpordisektorile, majapidamistele, teenuste-, sealhulgas avalike teenuste sektorile, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorile, sealhulgas elektri ja soojuse tarbimine energiasektoris elektri ja soojuse tootmiseks ning elektri- ja soojuskaod jaotamisel ja edastamisel;“

Energia lõpptarbimise definitsioon on aga aluseks taastuvenergia direktiivi artikli 3 alusel liikmesriikidele määratud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaludele energia lõpptarbimises 2020. aastal, ehk siis Eesti riigi taastuvenergia eesmärgile. Seega, erinevalt Märt Otsa väidetest, raporteerib Eesti riik igal aastal võidukalt uutest toodetud taastuvenergia kogustest ning arvestab jaamade tööshoidmiseks toodetud energia sinna hulka.

Õiglane oleks, et kui Eesti riik ei loe tootmiseks omatarbeks kasutatud elektrienergiat ega taha selle eest toetust maksta, siis tuleb vastavalt korrigeerida ka Eesti riigi taastuvenergia eesmärkide täitmist allapoole, vastasel juhul on tegemist Eesti riigi poolt silmakirjaliku käitumisega. Tegu on järjekordse JOKK skeemiga, kus Euroopa silmis üritatakse ennast puhta särgiesisega näidata, kodus aga valitseb üks paras segadus.

Older Posts »

Rubriigid