Tänane Eleringi teadaanne taastuvenergia osakaalu kiirest tõusust peaks olema hea uudis kõigile neile, kes hoolivad keskkonnast ja majandusest – väheneb põlevkivienergeetika keskkonnamõju, suureneb kohalikel allikatel põhinevate tootmisvõimsuste osakaal ehk energiajulgeolek ning tekib juurde uusi tootmisvõimsusi, mis peale taastuvenergia toetuste maksmise lõppemist on turul konkurentsivõimelised . Loodud on juurde ka sadu töökohti nii metsanduse kui ka ehitussektoris. Tegelikkuses serveeritakse seda kui midagi kriminaalset.

Eleringi andmetel moodustas taastuvenergia toodang tänavu kolmandas kvartalis 13% Eesti elektritarbimisest, võrreldes eelmise aasta sama ajaga on taastuvenergia osakaal suurenenud 5 protsendipunkti võrra. Eestis toodetud taastuvenergia maht oli kolmandas kvartalis 208 GWh, mis on aastatagusega võrreldes kasvanud enam kui poole võrra.

Eleringi numbrid on paraku ainult osa tõest. Üle 20% kogu taastuvenergia toetusest makstakse Narva Elektrijaamadele puidu põletamise eest Narva kateldes, üle 10% fossiilseid allikaid kasutavatele tootjatele.  Taastuvenergia tasu aug2010-aug2011 on makstud € 54,1 miljonit, sellest tegelikkuses läheb taastuvatele tootmisvõimsustele € 37,95 miljonit, € 5,05 miljonit kulub fossiilsete allikate toetamisele ning Eesti Energia põletab koos põlevkivi ja puitu € 11,3 miljoni eest.

Võiks küsida, et miks mitte põletada puitu ka Narvas. Põhjus on selles, et uus puiduhakke koostootmisjaam kasutaks Narva elektrijaamas puidu ja põlevkivi koospõletamisel sama energia tootmiseks 2-2,5 korda vähem puitu. Kui Eesti Energia põletab 40% kasuteguriga, siis näiteks Tallinna  elektrijaama kasutegur on ca 100%. Seega läheb põlevkivikateldes ca 60 % kaduma, mida saaks kasutada elamute kütteks. 7 milj € väärtuses lastakse Narva EJ-de poolt sooja vett Narva jõe vesikonda. Seega täna kasutavad NEJ-d ebaefektiivselt piiratud puidu ressurssi, lastes jõkke 7 milj € ning kõigele sellele maksavad tarbijad veel 11,3 milj€ peale. See omakorda on toonud kaasa puidu hinna tõusu kodutarbijatele ca 20%.

2012 a. lõpus peaks Elektrituruseaduse kohaselt lõppema ka taastuvenergia toetuse maksmine Narva Elektrijaamadele. Seejärel on oodata ka taastuvenergia osakaalu vähenemist elektrienergia lõpptarbimises. Riik saaks aga seadustada selle vähenemise ka juba täna, muutes majandusministri määrust, tõstes koostootmise kasutegurit. Tarbijate elektriarved väheneksid 1%, ehk sama palju kui hetkel Majandusministeeriumi poolt kavandatud muudatus olemasolevate taastuvenergia toetuste muutmiseks.

Eleringi juhi Taavi Veskimäe üleskutsed taastuvenergia tasusid korrigeerida on samuti tervitavad. Taastuvenergia tootjad on isegi seda meelt et võiks kaaluda taastuvenergia toetuste ära kaotamist või leida muud viisid kuidas tarbijatele energiakandjate hinnatõusuga kaasnevat koormust vähendada. Ent see ei saa puudutada olemasolevatele taastuvelektri tootjatele tagasiulatuvalt taastuvenergia toetuste muutmist. Uutele tootmisvõimsustele kavandatavate muudatuste protsess eeldab aga põhjalikku arutelu, mis peab hõlmama Eesti energiapoliitika pikaajalisi arengusuundi, tagamaks energiatootmiseks kasutatavate primaarenergiaallikate mitmekesisuse ja tootmisvõimsuste hajutatuse. Seda on vaja ennekõike riigile endale.

Seda arutelu pole toimunud. Ainsal kohtumisel mis Majandusministeeriumi ja taastuvenergia tootjate vahel toimus pandi tootjate ette vigaselt koostatud paber. millele sooviti Majandusministeeriumi poolt saada tootjate aktsepti. Samuti pole esitatud eelnõud, pole tehtud seletuskirja, pole tehtud mõjude analüüsi. Energiapoliitikat, kus uute tootmisvõimsuste arendamine võtab aastaid, ei saa aga teha ilma analüüside ja põhjalikult läbikaalutud otsustega.

Veel. Jutud sellest kui väga erinevad taastuvenergia toetuste vähendamise eestkõnelejad tarbijatest hoolivad ei päde. Majandusministeeriumi kavandatava muudatuse mõju tarbijate elektrihinnale on minimaalne ca 1%. Kui need eestkõnelejad tõesti elektriarvete ja majanduse pärast muretseksid, siis tuleks võtta töösse Taastuvenergia Koja kaks ettepanekut: lõpetada ära keskkonnakahjuliku põlevkivienergeetika subsideerimine, kasutades selle raha puhaste tehnoloogiate arenguks ning kasutades taastuvate allikate finantseerimiseks muid allikaid kui tarbijate elektriarved. Mõlemal juhul väheneksid tarbijate elektriarved 5,6% .

Näiteks 2011 a. ulatuvad põlevkivienergeetika subsiidiumid Taavi Veskimäe andmetel 250-300 miljoni euroni aastas, sellest 120 milj CO2 kvoodiraha ja 150 milj põlevkivi alternatiivkulu, sest kivi saaks kasutada õlitootmises kasumlikumalt. Sellele lisaks soovitakse Eesti Energia põlevkivienergeetika investeeringuid riigieelarvest järgmisel aastal toetada 156 miljoni euroga. Selle summa eest saaks kaetud olemasolevate taastuvenergia võimsuste toetuste järelejäänud osa.

Teine võimalus oleks lõpetada tarbijate elektriarvetega taastuvenergia toetamine ning leida vahendeid muudest allikatest näiteks CO2 heitmekaubanduse tõotab tuua riigile 2013-2020 1-2 mld eurot, millest pool tuleb investeerida energiasäästu ja taastuvenergiasse, EL fondid 2014-2020 210 milj eur, taastuvenergia direktiivi paindlikud kauplemismehhanismid, mis võimaldavad teiste riikide rahaga arendada meie taastuvenergiavõimsusi.

 

Esmaspäeval, 3.oktoobril tegi Euroopa Komisjon otsuse, mis võib sisuliselt keelustada põlevkiviõli tarbimise EL-s.

Otsuse aluseks on kütuste kvaliteedi direktiiv 2009/30/EÜ, millega pannakse paika kasvuhoonegaaside heitmete standardväärtused erinevate transpordikütuste puhul. Direktiiviga kohustuvad EL liikmesriigid nõudma, et tarnijad vähendaksid transpordikütuste heitkoguseid 6% järgmise 6 kuni 10 aasta jooksul.

Komisjon  ettepaneku kohaselt on kasvuhoonegaaside heitkoguste standardväärtus põlevkiviõlil 131,3 grammi CO2/mj. Standardväärtus tavalisel toornafta on 87.5g CO2/mj.Komisjon tegi ettepaneku kehtestada õliliivadest toodetud kütustele standardväärtuseks 107g CO2/mj ja 172g veeldatud kivisöele.

Transpordisektor moodustab CO2 heitmetest 20%  ja see osakaal kasvab. Komisjoni rakendussätted standardväärtuste kohta pidid tulema läinud aasta lõpus, ent tänu Kanada jõulisele lobile õliliivade osas, otsus viibis. Kanada nimelt kardab, et kui EL õliliivade kütused EL-s keelustab, siis võivad seda eeskuju järgida ka teised maailma riigid. Sama on põhjust ka karta Eesti riigil ja põlevkiviõli jõulise arendamisega tegeleval Eesti Energial. Otsust tervitasid keskkonnaorganisatsioonid, sest sisuliselt viib see  nii õliliivadest toodetud kütuste, põlevkiviõli kui ka veeldatud kivisöe tarbimise keelustamisele EL-s. Kanada valitsus on jõudnud juba avaldada oma pahameelt otsuse üle.

Otsuse peavad lähinädalatel heaks kiitma ELi liikmesriikide esindajad ja Euroopa Parlament. Siin ka link European Voice ja Reutersi uudistele.

 

Rene Tammist
Policy Advisor
S&D Secretariat, European Parliament. Committee on Industry, Research and Energy
said: On 08/04/2011

“Building a long term political strategy that mobilises support for low-carbon transition is as important as finding the right instruments to facilitate such transition. A successful strategy should take into account and manage public expectations, take advantage of windows of opportunity, offer bold visions, but also clear messages, build consensus and if necessary go beyond consensus.

Recent European Parliament Eurobarometer demonstrates that Europeans value as a first priority stability of energy prices (29% of the respondents), followed closely by renewable energy (27%) and security of energy supply (20%). The support for renewables has not faded away due to the economic recession as some commentators claim. However, the fact that the prime importance for the people is the price of energy, leads to a question, how to ensure a just transition towards a low-carbon economy in times of high, but at the same time volatile energy prices.

Between 50 to 120 million Europeans are confronted with energy poverty on a daily basis, the number stretching to 1, 6 billion globally. That is one out of four people on the planet are energy poor. This means that they do not have access or they cannot afford to serve their basic energy needs for lighting, domestic heating or cooling and cooking.

The transition towards a low carbon society threatens with potentially regressive measures that penalise the most vulnerable in our societies. The tools used to steer this transition, such as shifting the taxation towards carbon emissions, or using market based tools like emissions trading are intrinsically regressive. Furthermore, the effects of the climate change such as the damage to the environment and ecosystems according to current scientific knowledge will disproportionally fall upon some of the poorest regions in the world.

This calls for a set of policy measures, which facilitate both the access and affordability of energy. The most obvious means to achieve this end is through high levels of energy efficiency, for instance in buildings and appliance, as well as targeted social policy measures. Unfortunately, at current the EU and its Member States fall short of its 2020 energy efficiency targets, and measures put forward by the Commission are so far not very assuring.

Furthermore, the effects on the labour market, which will result from the energy transformation, must be anticipated and therefore, training must be provided for workers in carbon intensive energy sectors. Focus on the protection of consumers’ rights and setting right policy framework which will facilitate the consumers switching to more sustainable products, to reduce their energy use, and opt for renewable energy, is a must.

Finally, the global community has to assume its responsibility in alleviating energy poverty. The UN Advisory Group on Energy and Climate Change has called for the adoption of a goal of universal access to modern energy services by 2030, a goal to which I fully subscribe, but that has to be backed up by credible financing.”

Avaldatud Economisti ja Euronewsi webikeskkonnas comment:vision 08.04.2011  http://www.commentvisions.com/

Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni energeetikanõunik Rene Tammist on seisukohal, et kuniks seoses tuumajaama rajamisega Eestisse on veel üleval küsimused selle ohutuse kohta, ei toeta sotsid selle rajamist.
 

“SDE on alates debati käivitumisest Eesti tuumajaama osas olnud äraootaval seisukohal ja selles osas pole me oma seisukohta muutnud. Meil on otsustamiseks liiga vähe informatsiooni, sest puuduvad vastused põhimõttelistele küsimustele jaamaga seotud ohutuse, riskide ja üliradioaktiivsete jäätmete ladestamise kohta. Kuniks need küsimused on vastuseta, SDE tuumajaama rajamisest ei toeta. Selline positsioon on ka meie viimases Riigikogu valimisprogrammis must-valgel kirjas,” ütles Tammist Delfile.

Tammisti hinnagul mõjutab Fukushima tuumakatastroof ühelt poolt sotside seisukohta, ent teisalt ka võimalikku tuumajaama rajamise perspektiivi Eestis. “Paanika on halvim nõuandja ja esimese emotsiooni põhjal tehtud otsused pole kõige arukamad. Sestap peame õigeks oodata, millised on need põhilised järeldused, mida Rahvusvaheline Tuumaenergia Agentuur aga Euroopa Komisjon ennekõike juhtunust teevad,” märksi ta.

Euroopa Liit viib läbi reaktorite stressitestid

Tammist teatas, et Euroopa Komisjon andis eile teada, et Euroopa Liidu 143 tuumareaktoris viiakse läbi stressitestid, mis peaksid selguse andma tuumajaamade ohutusest Euroopa Liidus. Ta lisas, et stressitestiga on lubanud liituda ka tuumajaamu omavad Euroopa Liidu naaberriigid – Venemaa, Türgi ja Shveits. “Stressitestid ise viiakse läbi sügiseks, peale mida teeb komisjon liikmesriikidele ettepaneku, millised saavad olema muudatused tuumajaamade ohutuse, turvalisuse ja jäätmete ladestamise regulatsioonides. Kõik see avaldab olulist mõju tuumajaamade rajamise plaanidele riikides, kus täna jaamu pole ning puudub kindlus, kas Eestis suudetakse karmistuvaid nõudeid täita.”

Katastroof avaldab Tammisti sõnul mõju ka tuumatehnoloogiate arendajate soovile sellist energiatootmisviisi arendada riigis, kus varasem tuumaenergia kogemus puudub. “Samuti ei saa alahinnata katastroofi mõju avalikule arvamusele, mis peale Tshernobõli katastroofi viis referendumiteni mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, kus otsustati tuumajaamade rajamisest loobuda.”

“Eesti, koos ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriikidega peab uue reaalsusega kohanema ning käivitama arutelu, kas varustuskindlust on võimalik tagada ilma uusi tuumajaamu rajamata,” sõnas Tammist.

Tammist lisas, et Euroopa Komisjon teeb oma analüüsi teatavaks peale olemasolevate reaktorite stressitesti, ent energiavolinik Günther Öttinger leiab, et oluliselt tuleb suurendada tuumaenergiale alternatiivi pakkuvate allikate kasutuselevõttu, ennekõike taastuvenergiat. Vastavad ettepanekud Euroopa Liit energiapoliitikas teeb Komisjon aasta teises pooles.

 17.03.2011 Delfis http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/sotsid-kuniks-on-vastuseta-kusimusi-me-tuumajaama-rajamist-eestisse-ei-toeta.d?id=42238411

Äsja lõppes Komisjoni energiavoliniku Günther Öttingeri briifing Europarlamendi Energeetika komitees, kus ta andis ülevaate informatsioonist, mis on Komisjonile laekunud seoses tuumakatastroofiga Jaapanis ning sammudest, mida EL selles valguses astub.

Kommenteerides olukorda Jaapanis jäi volinik napisõnaliseks. Informatsioon, mis Komisjoni käsutuses on, ütleb et olukord Fukushima tuumajaamas pole kontrolli all. Järgnevate tundide jooksul ei saa välistada mitte ühtegi stsenaariumit. Kõik 6 reaktorit on probleemsed.

EL on pakkunud Jaapanile abi olukorra stabiliseerimiseks, ent Jaapan on selle tagasi lükanud ja loodab oma jõududega hakkama saada.  

EL tuumajaamade ohutuse tagamise kohta oli volinikul rohkem öelda. Täna kohtusid EL energeetika ministrid. Samuti leidis aset kohtumine regulaatorite, Euratomi, tuumajaamade operaatorite, tuumajaamade tehnoloogia tootjate jt oluliste sidusrühmade esindajatega.

Nende kohtumiste tulemusena viiakse kõikides EL reaktorites läbi stressitestid, mis peaksid selguse andma tuumajaamade ohutusest ELs. Stressitesti kriteeriumid pannakse paika juuniks käesoleval aastal, esimene draft kriteeriumitest valmib peale lihavõttepühi. Stressitest ise viiakse läbi sügiseks, peale mida teeb Komisjon liikmesriikidele ettepaneku, millised jaamad võivad töötamist jätkata, millised tuleb sulgeda ning pakub sellest tulenevad muudatused EL energiapoliitikas ja seda reguleerivas raamistikus.

Stressitestiga on lubanud liituda ka tuumajaamu omavad EL naaberriigid – Venemaa, Türgi ja Shveits.

Eelolev Euroopa Ülemkogu ja ka G-20 pühendavad olulise osa oma ajast tuumaenergia kasutamisega seotud küsimustele.

Öttinger märkis ka, et tema arvates tuleb oluliselt suurendada tuumaenergiale alternatiivi pakkuvate allikate kasutuselevõttu, ennekõike taastuvenergiat. Vastavad ettepanekud EL energiapoliitikas teeb Komisjon aasta teises pooles.

Vedeldatud gaasiterminali rajamine Balti riikidesse on kasulik Eesti tarbija rahakotile ja vähendab ka energeetika keskkonnamõju, usub Euroopa Parlamendi sotside fraktsiooni energiapoliitika nõunik Rene Tammist.

Plaanide realiseerumise ees seisab küll rida takistusi, ent oskuslikul tegutsemisel õnnestuks neist üle saada.

Maailma gaasiturul on viimase kahe aastaga toimunud olulised muutused. USAs saavutatud läbimurre gaasi horisontaalse puurimise tehnoloogias on teinud kättesaadavaks nn kildagaasi. Arvatakse, et kildagaasi on maailmas oluliselt rohkem kui konventsionaalset maagaasi. Esimene tanker USA kildagaasiga jõudis Suurbritanniasse kolme kuu eest.

Lisaks sellele langetas majanduskriis üldist nõudlust gaasi järele. Majanduskriisile eelnenud rekordiliste energihindade periood aga tõi kaasa ulatuslikud investeeringud uutesse gaasi tootmisvõimsustesse, mis täna klientide teenindamiseks valmis on. Kriisieelne nõudlus pole veel taastunud ning tootmisvõimsusi on rohkem kui vajatakse.

Tagajärjeks on ülepakkumine ja järsk gaasihindade langus, iseäranis puudutab see vedeldatud gaasi. Mõlema teguri koosmõju on sedavõrd oluline, et Rahvusvaheline Energiaagentuur hindab järgmise 10 aastase perspektiivis gaasi hinda püsivalt konkurentsivõimeliseks ja pakkumist stabiilseks ning on läinud isegi nii kaugele, et on ristinud käesoleva dekaadi “gaasi kuldseks ajastuks”. Oluline on ka tõik, et erinevalt varasemast liiguvad gaasi ja nafta hinnad erinevaid trajektoore mööda. See kajastub ka pikaajalistes lepingutes gaasi tootjate ja tarbijate vahel, sest tänu likviidsele turule põhinevad pikaajalised lepingud edaspidi gaasi börsihindadel mitte nafta hindadel nagu see senini tavaks oli.

Arvud kinnitavad gaasi tähtsuse kasvu energiatootmises. 2010 aasta uutest elektri tootmisvõimsustest Euroopas moodustas gaas 51% ja taastuvenergia 41%. See on esimest korda üle nelja aasta kui taastuvenergia uute võimsuste tabelit ei juhi.

Plaan Balti riikidesse ja Soome üks ühine vedelgaasi terminal rajada on kõike eelnevat võttes hästi ajastatud. Olemas on hulganisti odavat vedeldatud gaasi, investorid kes selle vedelgaasiterminali kaudu meie tarbijani tooksid, Euroopa Komisjoni surve liikuda ühtse turu suunas ja poliitiline tahe kaotada aastaks 2015 isoleeritud energiasaared EL-s, milleks Balti riigid ja Soome täna on. Siiski seisavad ees mõned takistused. Nendest ülesaamine on keeruline, ent Euroopa Komisjoni oskuslik vahetalitus, vahest ka rahaline panus ja ennekõike poliitiline tahe nelja riigi liidritelt võiksid viia projekti edukasse finishisse.

Probleemiks number üks on gaasivõrkude omandus ja tänase monopoli Gazpromi roll turul. Gazpromi tegeliku kontrolli all on kõikide Balti riikide ja Soome gaasivõrgud ja müük. Monopoli huvides pole alternatiivsete pakkujate turuletulek. Vedelgaasi terminali rajamise üheks eelduseks on Soomet ja Balti riike ühendava Baltic Connectori rajamine, mida peaks rahastama põhivõrkude omanikud, ehk siis Gazprom. Samuti oleks vajalik põhivõrkude lahutamine vertikaalsest monopolist võimaldamaks ausat konkurentsi terminali ja torugaasi vahel nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Soomes. Leedus, kus omandisuhte eristamisega on algust tehtud, edenevad asjad väga vaevaliselt Gazpromi ja kaasomaniku E.ON Ruhrgasi protsessimise saatel. Erisuse väljakauplemine maagaasidirektiivis 2009. aastal, mis lubab võrgud monopoli omandusse jätta ja mille eest ma nii meedias kui ka otsekontaktides asjaosalisi hoiatasin, ei hõlbusta just asjade käiku.

Teiseks probleemiks on riikide suutmatus omavahel terminali asukohariigis kokku leppida, sest kes see ikka tahaks loobuda 300-400 miljoni € suurusest investeeringust ja selle opereerimisega kaasnevatest maksutuludest ning ka varustuskindlusest mida terminali olemasolu annab. Otsus on oma olemuselt poliitiline ja tähendab, et kolm riiki neljast peavad alla neelama mõru pilli ja kellegi kasuks loobuma. EL annab rahalist abi ainult ühele terminalile ja kahe terminali rajamine pole ka majanduslikult otstarbekas. Eestil oleksid head eeldused terminali asukohariigiks saamisel, ent Eestile iseloomulikult on meil erinevalt naabritest kaks – Muuga ja Paldiski – konkureerivat projekti ja seega pole kummalgi riigi täit tuge taga nagu seda konkureerivatel projektidel on. See aga seab meid naabritest nõrgemasse positsiooni.

Kolmandaks kitsaskohaks on küsimus, kuidas panna terminal ja ühendus tööle selliselt et see kõigile võrdselt ligipääsetav oleks ja osapooltele tulu tooks. Sellega haakub ka küsimus Läti Inčukalnse maagaasihoidla kasutamisest, mis täna samuti Gazpromile kuulub.

Uuel valitsusel on võimalus lõpetada meie sõltuvus maagaasimonopolist, pakkuda tarbijatele taskukohast alternatiivi ja kokkuvõttes vähendada ka energeetika keskkonnamõju, sest gaasist elektri või soojatootmine on keskkonnasõbralikum kivisöe, põlevkivi või õliga võrreldes. Vaja on poliitilist tahet, oskuslikku diplomaatiat, ning meie puhul ka kodumaiste investorite soovi jõud ühendada.

Avaldatud Äripäevas 10.03.2011 http://www.ap3.ee/opinion/2011/3/10/rene-tammist-gaasiterminal-tooks-eestile-kasu

Täna esitles Euroopa Komisjon piiratud ringile europarlamendi saadikutele ja ametnikele oma nägemust, kuidas täita Euroopa valitsusjuhtide veebruarikuist otsust vähendada aastaks 2050 keskkonnale kahjulikke CO2 heitmeid 80-95%. Komisjoni nägemus on jaotatud viide ossa: energeetika, transport, majapidmised ning teenindus, tööstus ja põllumajandus. Kõige radikaalsemalt peavad vähenema heitmed energeetikas. Sisuliselt on vajalik üle minna täielikult süsinikuvabadele tootmisvõimsustele . Kuidas selleni täpselt jõuda ja kuidas hoiduda samaaegselt tarbijatele hinnashokkide põhjustamisest, on küsimused, millele Euroopa Komisjon vastab lähikuudel, seejärel seisab vastuse otsimine ees ka Eestil ja teistel liikmesriikidel. Oma kommunikatsioonis piirab Komisjon energeetikas valiku olemasolevate tehnoloogiate ja nende edasiarendustega s.o. tuumaenergia, taastuvenergia ja süsiniku eraldamise ning ladestamise tehnoloogiatega. Elektritootmises peavad CO2 heitmed vähenema aastaks 2020 60%, 2030 75-80% ja 2050 100%. Majanduses tervikuna peavad heitmed vähenema 2020 25%, 2030 40-44% ja 2050 79-82%. Kuni 15% CO2 heitmete vähendamisest võib aset leida väljaspool EL piire. Nii Komisjoni nägemus kui ka sellega kaasas olevad dokumendid, kinnitavad üldjoontes läinud aastal ühe maailma juhtiva konsultatsioonifirma McKinsey hinnangut süsinikuvabade tehnoloogiateni jõudmisest aastaks 2050. Kombineerides omavahel erinevaid tehnoloogiaid, leidsid nad et energia hinnas pole suurt vahet, kas jätkata senisel süsinikurikkal kursil või vahetada need välja süsinikuvabade vastu. Hinnaerinevused pole olulised ka erinevate süsinikuvabade tehnoloogiate omavahelisel kombineerimisel, niiet 100% taastuvenergiat oli sama konkurentsivõimeline kui muud stsenaariumid. Komisjon hindas oma Primes mudelis küll aga et taastuvenergia moodustab 2050 elekritootmises suurima osa 55%, ent palub sellesse hinnangusse suhtuda ettevaatusega, seda tulenevalt ebamäärasustest mis on seotud tehnoloogiate arenguga. Komisjoni nägemusega saab tutvuda siin http://ec.europa.eu/clima/policies/roadmap/index_en.htm

Tänasest hakkab kõikjal ELs kehtima kolmas energiaturu pakett (1. 1996,1998 2. 2003). Tänasega hakkavad kehtima ka üle-Euroopalise energiaturu regulaatori ACER ja Euroopa elektri ning gaasivõrkude (ENTSOe ja ENTSOg) ühenduste volitused.

 Mida uus pakett endaga kaasa toob?

 1. Tarbijad, kes on mures elektri ja gaasi hinna pärast, peaksid paketist rõõmu tundma. Uus seadusandlus nõuab, et:

• kaebused energiaettevõtete nt Eesti Gaasi ja Eesti Energia vastu leiavad kiire kohtuvälise lahenduse, läbi energeetika ombudsmani või mõne teise asutuse
• tagatakse õiglane kompensatsioon kui teenus ei vasta kvaliteedile sh kompensatsioon ebaõige arve eest, mis on mõõdetud taatlemata arvestitega
• tagatakse elektri kättesaadavus kõikidele väiketarbijatele sh alla 50 töötajaga väikeettevõtetele sõltumata elu või tegevuskohast mõistlike ja mitte diskrimineerivate hindadega
• energiamüüja vahetamine muutuks oluliselt lihtsamaks, ent väiketarbijad Eestis saavad seda õigust kasutada alles 2013 jaanuarist
• keelatakse kaitsetute tarbijate välja lülitamine kriitilistes oludes näiteks talvise pakase või suvise kuumaperioodi ajal. Riigi ülesanne on paika panna, keda kaitsetute tarbijate all mõeldakse.
• tagatakse meetmed, mis võimaldavad energiat tarbida kõigil sõltumata sissetulekust
• Konkurentsiamet astuks iseseisvalt ennetavaid samme tarbijate õiguste eest seismiseks

 Ülevaade tarbijaõigustest leiad siit http://ec.europa.eu/energy/agathe_power/site_et.html

 2. Tugevneb Konkurentsiameti roll ja järelvalve energiaettevõtete üle. Pakett nõuab, et:

• Konkurentsiamet on oma tegevuses valitsusest või turuosalistest täiesti sõltumatu. Amet peab olema juriidiliselt ja ka alluvussuhetelt teistest riigiasutustest eraldatud, omab eraldi eelarverida või sõltumatut sissetulekuallikat, ning täielikku vabadust oma eelarve kulutamisel.
• tagada konkurentsivõimelise, turvalise ja keskkonnasäästliku elektri ja gaasituru arengu kõikidele tarbijatele ja tarnijatele. Selle eesmärgi täitmiseks on Konkurentsiametil tagatud ligipääs ettevõtete mis tahes andmetele ning õigus määrata trahve kuni 10% ettevõttete aastakäibest.
• Euroopa energiaturu regulaator (ACER), asukohaga Ljubljanas, saab oma tegevuseks vajalikud volitused. Kui täna on Agentuuri ülesanded veel piiratud, siis näiteks Regulatsioon energiaturu terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta annab ACERile ulatuslikud volitused järelvalveks kõikide energiaturu osaliste üle.

 3. Suureneb surve võrku ja tootmise või tarnimise eraldamiseks, millega tagatakse kõikide turuosaliste võrdne ligipääs võrkudele.

• kuigi pakett ei nõua põhivõrkude ja tootmise omandisuhtelist eristamist, siis alternatiivid, sõltumatu süsteemihalduri ja põhivõrguettevõtja näol on sedavõrd kulukad ja bürokraatlikud, et enamasti minnakse vabatahtlikult lähiaastatel omandisuhte eristamise teed.
• EL siseturu seisukohalt on olulised Euroopa elektri ning gaasivõrkude (ENTSOe ja ENTSOg) ühenduste volituste kehtima hakkamine. Sellega kaasneb võrguettevõtjate 10-aastaste investeeringukavade esitamine regulaatoritele ning selle baasilt ENTSO-de poolt kokku pandava üle-Euroopalise 10-aastase plaani esitamine ACERile.

Uue parlamendi ees seisab mitu keerulist energiapoliitika ülesannet. Nende lauale jõuab tuumaenergia seadus, seadusandjad võivad luua tariifid, mis kaitsevad tarbijaid elektri börsihinna tõusu eest, ja lahendamata on tüli taastuvenergia toetuste suuruse üle. Postimees kutsus energeetikaalasesse vestlusringi erakonna seisukohti tutvustama ja kaitsma viis kogenud poliitikut. Osalesid majandusminister Juhan Parts (IRL), Reformierakonna peasekretär Kristen Michal, riigikogu liige Lembit Kaljuvee (Keskerakond), riigikogu liige Valdur Lahtvee (rohelised) ja Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni energianõunik Rene Tammist. Vestlusringi juhtis Postimehe ajakirjanik Andrus Karnau.

 

Esiteks üks lihtne viktoriiniküsimus: kui palju maksab elektri kilovatt-tund Eesti Energia kodutarbija põhitariifi järgi? Enamik teie valijaid maksab just selle tariifi järgi elektri eest.

Michal: Kui eksin, siis on pärast piinlik. Ei ütle.
Kaljuvee: 10–11 eurosenti.
Lahtvee: Üks kroon ja 15 senti. Olen rohelise energia tarbija, mul on 18 protsenti kallim.
Parts: Kui taastuvenergia tasu oli 12,5 senti kilovatt-tund ehk umbes kümnendik hinnast, siis saame 1 kroon ja 20 senti.
Tammist: Eestis kinnitati 1. jaanuarist uued tariifid (lappab pisut paksus paberipakis ja leiab sealt õige lehe), koos käibemaksuga on suurusjärk üks kroon ja 60 senti.

Eurosentides 10,05 ehk Eesti rahas üks kroon ja 57 senti. Küsisin seda sissejuhatuseks esimesele teemale: kahe aasta pärast avaneb elektriturg, elektrienergiat tuleb osta börsihinnaga. Meid ootab ees võrdlemisi suur elektri hinna tõus. Kas ja kuidas peaks elektrituru avanedes kaitsma kodutarbijaid ja väikefirmasid?

Tammist: Lähiaastate põhiküsimus on, kuidas tarbijatele hinnatõusu pehmendada. Samuti on see ettevõtete konkurentsivõime küsimus. Meil on kolm ettepanekut. Esiteks suurendada konkurentsiameti rolli energiafirmade järelevalves. Teiseks tahame pakkuda tarbijatele kaitset tariifides, ja kolmandaks – energiasääst. Pikemaajaliselt on võtmeküsimus energiasääst, sest mida vähem tarbida, seda vähem energiahind tarbijat mõjutab.

Lahtvee: Elektriturgu te siis vabaks ei lase, kui tariifi kaudu hakkate kontrollima?

Tammist: Kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides on praegu tarbijaid kaitsvad tariifid. Olgu see vähemkindlustatuile, mõnes riigis kõikidele tarbijatele. Nii elektri- kui ka gaasiturudirektiivis on nõue kaitsta vähemkindlustatud tarbijat.

Michal: Siin aetakse asjad  sassi. Selles küsimuses võib-olla kattub meie, roheliste ja Juhani maailmavaade. Kui inimene ei tule toime, siis selleks on toetused. See on täpselt nii nagu räägitakse, et kaitsevägi teeb mehest mehe ja vanemahüvitis peab likvideerima vaesust. Need on erinevad asjad. See on seesama sotside jutt, et alandame kõigile käibemaksu ja subsideerime lausaliselt. See ei aita abivajajaid, vaid läheb kusagile mujale.

Sotsid, kuhu te piiri tõmbate, kes saab riigilt soodsama tariifiga elektrit?

Tammist: See on riigi otsustada, kuhu tõmmata. Pensionärid, töötud või vähemkindlustatud. Direktiiv annab vabad käed.

Kaljuvee: Elektri hind koosneb kolmest osast: turu- või tootmishind, transpordikulu ja maksud. Poliitikud saavad kaasa rääkida maksude ja transpordikulude ehk ülekandetasude osas. Börsil me kaasa rääkida ei saa. Ülekandetasud on riigiettevõtte käes, see sõltub investeeringutest. Makse on võimalik muuta.

Parts: Seadusi tuleb täiendada, et kaitsta tarbijaid turumanipulatsioonide eest. Tootjahinda võib reguleerida siis, kui on üks pakkuja, nagu maagaasil. Kui on üks pakkuja, siis on turuga manipuleerimise oht. Praegu on meil tekkimas tootjate turg.

Kolmandate riikide elekter on turul. Nii suurte kui ka väikeste tarbijate puhul tuleb vaadata elektri hinna komponente. Meie jaoks on taastuvenergia maksu osa üks suuremaid murekohti. Taastuvenergia maksu süsteem tuleb lihtsalt ümber teha. Iga sent on tähtis.

Tammist: Te ise ju suurendasite aasta tagasi taastuvenergia tasu.

Parts: Me ei ole seda teinud.

Tammist: Suurendasite tuuleenergia toetust 400 megavatt-tunnilt 600 megavatt-tunnile aastas.

Parts: See ei ole toetuse suurendamine, vaid mahu suurendamine. Me ei peaks hirmutama inimesi elektri hinna suure tõusuga. Me peaks mõtlema, kui palju tekib siia piirkonda uusi tootjaid.

Lahtvee: Kui Euroopas turg avanes, siis hind kukkus Ühendkuningriikides tavatarbijale 30 protsenti. Sellist trendi Eestis ei tule, sest põlevkivielektri hinda on hoitud kunstlikult madalal sotsiaalsetel ja päevapoliitilistel eesmärkidel. Maksudega saab reguleerida hinda, aga kuna maksustamise trend on pigem suunas, et tööjõumakse vähendatakse, siis selle tõttu energiamaksud tarbimismaksuna pidevalt kasvavad kogu Euroopas.

Michal: Sotsiaalsete probleemide jaoks on riigil abimehhanismid olemas. Meie siht on avada turg, loomulikult hind käib üles-alla. Aga Eesti on võtnud säästueesmärgid ja töös on abinõud toasooja hinna alandamiseks. Küttekulu on inimese kuludes palju suurem kui elektrile kuluv osa.

Tammist: Sellest jutust võib kergesti jääda mulje, et kahe aasta pärast elektri hind ei tõuse. Meie analüüs näitab, et elektri hind tõuseb. Sel on objektiivsed põhjused: investeeringud tootmisse ja võrkudesse ning keskkonnamõju kulutused. Meie ülesanne on end hinnatõusuks ette valmistada.

Lahtvee: Põhiline on ikka energiasääst lõpptarbija juures.

Keskerakond lubab vähendada elektri ülekandetasusid, aga Eestis on kavas teha mitu suurt investeeringut ülekandevõrkudesse, mis tõstavad veelgi ülekandetasusid. Kuidas kavatsete oma lubadust täita?

Kaljuvee: Ministeerium ei ole suutnud Eesti Energial kätt peal hoida. Eesti Energia investeerib praegu vaid kõige kallimasse tehnoloogiasse, kuid jaotusvõrk peaks investeerima odavamatesse lahendustesse, mis lubaks sama raha eest rohkem teha. Küsimus on selles, kas osta Toyota või Mercedes.

Parts: Jaotusvõrku on vaja investeerida. Minu arvates peaksime arutama kiiremat investeerimistempot, et viia enamik võrke maa alla. See oleks vastus tormiriskidele ja energia kvaliteedi probleemidele. Inimestele peaks selgitama, et ühe-kahe-sendine hinnatõus aitab päris palju võrkudesse investeerida.

Michal: Kui Eesti Energial läheb välisturgudel hästi, siis on piinlik, et maal läheb elekter tihti ära. Inimesed elavad selle üle, aga kui loomad sellepärast surevad…

Lahtvee: Mida hajutatum on tootmine, seda suurem on varustuskindlus. Meie süsteemi häda on üks suur tootmine. See on kahetsusväärne, et valitsus oma subsiidiumidega seda suurt tootmist kasvatab. Seadusi peab parandama, et igaüks saaks oma elektritootmise liita elektrivõrku. Monopol takistab liitumist bürokraatiga.

Parts: Meil ei ole monopoli! (Kõigil on korraga midagi öelda, püüdes üksteisest kõvemini rääkida. Üks osaleja taob rusikaga vastu lauda.)

Parts: Peale kodanikupalga tahate te iga lauda taha teha elektrivabriku, aga kliimasoojenemisega hullutajad jätavad alati vastuseta ühe ebameeldiva küsimuse: kui palju see maksab? Kõik on võimalik, kui oleme valmis kolm korda rohkem maksma.

Keskerakond lubab võimule tulles põlevkivikaevandused Eesti Energiast lahutada, Reformierakond flirdib mõttega eraldada õlitööstus. Kas Eesti Energia on liiga suur?

Lahtvee: Eesti Energia on Euroopas kääbus.

Parts: Kui loome elektrituru, siis tuleb vaadata, et maksumaksja äriühing turul kängu ei jää ja on võimeline konkureerima. Eesti Energia ei tohi avanevat turgu maha magada, vaid peab tegutsema. Põlevkivi on transpordikütuste tooraine. Võib-olla 20 aasta pärast tekib majanduslik olukord, kus oleks mõistlik vaadata neid kahte tegevusala lahus. Praegu tähendab elektri- ja õlitootmise lahutamine vaid lisakulu. Kaevanduste lahutamine on täiesti tarbetu, sest elektritootmisel peab toorainerisk olema maandatud. Uus valitsus peab koostama uue põlevkivi arengukava ja selles tuleb leida kaevandamismahtude osas konsensus, et me ei tegeleks teki pealt ära tõmbamisega.

Michal: Eesti Energia on hästi juhitud, juhtkond on orienteeritud kasumile. Kunstlikult me Eesti Energiat tükeldama ei lähe, aga kui Enefiti projekt (ärinimi, millega firma tähistab õlitootmist – toim) on äririsk, siis tuleb seda strateegilistest varadest eraldi vaadelda. Kas see on eraldi juriidiline keha, see on tulevikumuusika ega ole ühe erakonna otsustada. Ka parlamendil on siin oma sõna öelda.

Eesti Energia juhatus soovib valitsuselt sel aastal 500 miljonit eurot lisakapitali. Reformierakonna programmis on mõistatuslik lause, et vaatate üle Eesti Energia äriplaani. Kas see tähendab, et te pole nõus energiafirma küsitud summaga?

Michal: Valitsus on lisaraha lubaduse andnud, kui neil on seda investeeringuteks vaja, siis nad selle saavad. Nii parlamenti, valitsust kui ka laiemat üldsust huvitavad Eesti Energia plaanid. On hea, et Eesti riigile kuulub meie kõige väärtuslikum ettevõte, aga on halb, kui see ettevõte investeerib nii, et avalikkus ei saa projektidest aru. Eesti inimestele ja Eesti julgeolekule on paljud asjad palju olulisemad kui suured projektid kusagil välismaal. Neid projekte võib arendada, kui kodumaal kõik mõistavad nende vajalikkust.

Parts: Üllatav on elevandi ja kirbu tasemel ühe ettevõtte investeeringute ja turusituatsiooni arutamine. Riigikogus heaks kiidetud energiamajanduse arengukavas on eraldi lõik omaniku poliitika kohta ja selles on suured suunad: Eesti Energia peab elektritootmises osakaalu kasvatama, sealhulgas investeerima Lätti, Leetu, Soome või kuhu iganes. Eesti Energia peab väärtustama põlevkivi nii kodus kui ka rahvusvaheliselt. Kolmas suund on kodutöö. Maali, Juhan ja Peeter peavad saama elektrit, see on eeldus kõikidele teistele suundadele.

Tammist: Meie arvates ei ole Eesti Energiat vaja tükeldada. Eesti Energia rolli ja turuosa peab otsustama konkurentsiamet. Meie jaoks on oluline energeetika keskkonnamõju vähendamine. Tuletan meelde, et sotsiaaldemokraadid surusid valitsuses olles läbi põlevkivi kaevemahu ülempiiri – 15 miljonit tonni aastas.

Michal: Sind ma valitsuskoalitsiooni kõnelustelt ei mäleta, aga rohelised ja Juhan olid küll seal, kui see number kirja pandi.

Tammist: 15 miljoni tonni piiri ülespoole muutmisega meie ei ole nõus!

Parts: Kas te kujutate ette, et see piir on kusagil olemas?

Lahtvee: Eesti Energia on Eesti turul suur ja monopoolne. Ükski suur energiafirma ei toimeta Eesti turul, sest riigi subsiidiumid ei lase teistel tulla. Erastamist me ka ette ei näe, aga me peame looma majandusruumi, kus tekib konkurents  ja see viib elektrihinna alla.

Parts: (joonistab Lahtveele õpetliku elektrituru skeemi) Näed, turu suurus on need viis riiki, ära räägi siin monopoolsusest.

Lahtvee: Ma tean seda väga hästi, ära tule mulle kärbseid pähe ajama! (Kaljuvee võtab üles teema, kas rohelised on praegu valitsuses või opositsioonis.)

Kaljuvee: Eesti Põlevkivi kaevandused on monopol («Ei ole!» hüüdis Parts vahele), mis teeb liiga nii Viru Keemia Grupile kui ka Kiviõli keemiatööstusele. («Palun ära räägi,» anus Parts, «palun ära räägi, Lembit!») Ojamaa kaevanduse rajamine maksab kaks miljardit krooni, seda poleks olnud vaja kulutada, ressursi parema kasutamise pärast tahame kaevandused lahutada Eesti Energiast.

Keskerakond, kas tahate kaevandamisõiguse ära võtta ka VKG-lt ja Kiviõli keemiatööstuselt?

Kaljuvee: Ei, neil on nii väike variant, Kiviõli poisid seal lusikaga, las tegelevad edasi.

Parts: See lusikaga on miljon tonni aastas!

Tuumajaam. Keskerakond, Reformierakond ja IRL pooldavad tuumaenergia kasutuselevõttu.

Rohelised, teie programmis tuumaenergiat pole?

Lahtvee: Meie pooldame neljanda põlvkonna reaktori ehitamist, aga saame aru, et niipea see ei juhtu. Räägime siin 30–40 aastast.

Palun põhjendage oma suhtumist tuumaenergiasse!

Tammist: Sotsiaaldemokraadid on äraootaval seisukohal. Meil on liiga vähe infot, et otsustada. Pole teada, millise reaktoriga jaam tööle hakkab, milline saab olema ohutuskultuur, kuidas tuumajäätmeid kavatsetakse matta. Eesti Energia on puurinud ühe augu Suur-Pakrile ja see on ka kõik, mis viimastel aastatel on meil tehtud. Naaberriikidest Soome kavandab uusi reaktoreid, Venemaa valmistab ette tuumajaama Kali­ningradi oblastisse, Leedu plaanib reaktorit ja Poola tahab teha. Selles olukorras on meil väga raske leida arendajat ja investoreid. Mis juhtus Ignalina projektiga?

Lõpp-pakkumist ükski arendaja ei teinudki. Vene elekter solgib turgu. Balti riikides on Vene elekter veerand tarbimisest, Soomes 14 protsenti. Sellises olukorras ei ole oma tuumajaama rajamise projekt realistlik. Loomulikult tuleb liikuda süsinikuvabade tootmisviiside suunas, neist praegu on kõige realistlikum taastuvenergia.

Michal: Reformierakonna veendumus on tuumajaama ehitamine. Sellele peab eelnema asukoha avalik arutelu ja ka tööstuslike tarbijate kaasamine investoritena. Energiajulgeolek on tähtis ja tarbijatele on hind tähtis, need on põhilised kaalutlused, miks pooldame tuumajaama ehitamist.

Lahtvee: Kui keegi väidab, et tuumajaam aitab elektri hinda alla viia, siis see valetab kõikidele näkku.

Kaljuvee: 20–30 aasta pärast võiks Eestis tuumajaam olla, see asendab tootmisvõimsused, mida seni kattis põlevkivi.

Parts: Eesti rahvas vajab kindlat energiat. (Pikk arutlus Leedu Ignalina projekti elujõu teemal. Parts usub, et Eesti valitsus suudab koos Poolaga sellele elu sisse puhuda.) Kui saavutame Eesti rahva toetuse ja poliitilise konsensuse tuumajaama ehitamiseks, on Eesti tuumajaama suurim risk majanduslik konkurentsivõime. Enne Eesti tuumajaama investeerimisotsust on vaja vähemalt kümme aastat ettevalmistusi teha. Ma liiguks edasi nii Ignalina kui ka Eesti tuumajaama rajamise suunas.

Tammist: Mul on kaks repliiki. Tuumajaama rajamisel tuleb arvestada jäätmete matmise kuluga ja see ulatub miljarditesse eurodesse. Uued põlevkivikatlad. Praegune valitsus on lubanud pooleteise miljardi euro suuruse toetusega maksta kinni põlevkivijaama, mille maksumus on üks miljard eurot.

Paneme tarbijale järgmiseks 20 aastaks koorma suurusega kaks ja pool miljardit eurot. Kulutame kateldele, mida saab kasutada paar kuud aastas. Selle 2,5 miljardi eest saaks 1000 MW võimsusega tuumajaama, kui me ei arvesta jäätmete ladestamise kulu.

Selle raha eest saaks 1600 megavatti maismaatuulikuid või 1100 megavatti meretuulikuid või 5000 megavatti gaasiturbiine. Need on reaalsed võimalused, mis turul tööle panna ja millega saab raha teenida.

Parts: See jutt on ebakompetentne ja kahjuks vastutustundetu. Gaasiturbiinid tähendavad otsest sõltuvust toorainest, mida me ei kontrolli. Tuulikud ei taga varustuskindlust, sest tuult ei pruugi puhuda. Ma mõistan põlevkiviplokkide keskkonnakriitikat, aga seda investeeringut on vaja, sest me ei saa lubada aja veeremist. Te tapate ise automaksu, tulumaksu tõstmise ja kinnisvaramaksuga meie majanduse konkurentsivõime ära.

Järgmine riigikogu peab otsustama gaasi põhivõrgu saatuse. Kristen Michal, mida see meile annab, kui eraldame gaasi põhivõrgu?

Michal: See annab võimaluse, et tekiks teisi pakkujaid peale Vene suurmonopoli ja riigieelarve täitja Gazpromi. Tallinnas tuleb 75 protsenti toasoojast gaasist. Nii hinna kui ka julgeoleku mõttes vajame sõltuvuse vähenemist Vene Gazpromist.

Tammist: Gaasi põhivõrk tuleb Eesti Gaasist eraldada. Tuletaks meelde, et kui maagaasi direktiivi arutati, siis nii praegune pea- kui ka majandusminister olid seda meelt, et gaasivõrku ei tuleks lahutada. Kui ma selle vastu sõna võtsin, siis minul ei õnnestunud majandusministeeriumi ega peaministri bürood ümber veenda. Mul on hea meel, et mõlemad erakonnad on õppimisvõimelised. (Parts pomiseb midagi arusaamatut.) Vedeldatud maagaasi on piisavalt saadaval. Kildagaas on üks perspektiivikamaid alternatiive olemasolevatele fossiilsetele kütustele.

Lahtvee: Gaasivõrk tuleb lahutada. Ja kuni fossiilkütustest vabanenud ei ole, tuleks põlevkivigaasi panna torru ja kasutada seda koostootmisjaamades, kus kasutegur ei ole mitte 35 nagu Narvas, vaid 95 protsenti.

Kaljuvee: Gaasivõrk ei ole praegu põhiküsimus, millega valitsus peaks otsekohe tegelema hakkama.

Parts: Püüan kaitsta ametisolevat peaministrit sotside turmtule eest. Kui gaasidirektiivi Euroopas arutati, siis me peaministriga leidsime, et kõige kavalam on jätta võimalused lahti. Loll poliitik värvib end nurka.

Michal: Juhan, täpsusta, kui kaua erand meile kehtib?

Parts: Gaasi põhivõrgu eraldamise erand kehtib täpselt nii kaua, kui tekib alternatiivne gaasiallikas. Julgeolekukaalutlustel oleme gaasi osatähtsust energiabilansis vähendanud. Meil ei ole mõtet välistada ühtegi varianti, sealhulgas ka gaasi.

Põhivõrgu eraldamise otsus võiks sündida siis, kui meil on alternatiiv taskus. Alternatiivlahenduse tõenäosus on fifty-fifty. Eesti valitsus on alustanud ka kõnelusi Soome valitsusega gaasitoru rajamiseks kahe riigi vahel. Me ei taha väikest madinat Gazpromiga, vaid tahame gaasi hinna alanemist.

Michal: Ma oleks Juhanist jõulisem ega takerduks selle taha, kas tekib kohe alternatiivseid pakkujaid. Igal juhul tuleb edasi minna, kas Elering või mõni teine ettevõte.

Parts: Gaasi keskne küsimus on, kas oleme valmis rakendama subsiidiume ehk välistama täielikult turu regulatsiooni. Subsideerida tuleb investeeringut terminali. Valmis tuleb olla selleks, et moonutame gaasiturgu, et vähendada maad mööda liikuva gaasi konkurentsivõimet.

Michal: Balti riigid maksavad praegu maagaasile nii palju peale, et selle raha eest võiks igal aastal ehitada kaks LNG terminali. Mingit subsideerimist pole vaja. Tarbija võidab niikuinii.

Tammist: Eestis on kaks konkureerivat LNG terminali projekti, mis vähendab tunduvalt meie võimalust suur projekt endale saada. Me ei suuda kokku leppida ega panna riiklikku tuge ühe projekti taha, nagu seda on teinud Soome, Läti ja Leedu. See näitab, et meie valitsusel ei ole pikaajalist energiapoliitikat.

Parts: Seda lauset ma ootasin. Ei ole, ei ole, absoluutselt ei ole. Hullumeelsus.

Tammist: Meil ei ole pikaajalist poliitikat, mis vähendaks energeetika keskkonnamõju, annaks tarbijatele mõistliku hinna ja aitaks ära kasutada meie energeetikasektori potentsiaali.

Avaldatud Postimehes 16.02.2011 http://poliitika.postimees.ee/?id=389102

Elektrihind on lähiaastatel kasvamas. Järgmiste aastate võtmeküsimus on kuidas hinnatõusu tarbijatel pehmendada ja kuidas säilitada eesti ettevõtete-elektritarbijate konkurentsivõime. Elektrihinna tõusul on omad objektiivsed põhjused, need on liitumine Põhjamaade elektrituruga, vaja on rahastada võrkude uuendamist, investeerida uutesse tootmisseadmetesse ning vähendada energeetika keskkonnamõju.

Tänane debatt elektrihinnatõusu vähendamiseks on keskendunud taastuvenergia tasu vähendamisele. Ent see tasu moodustab vaid 4% meie elektrihinnast, ülejäänd 2% on taastuvenergia tasu nime all antav toetus mittetaastuvatele allikatele – turbale, jäätmetele, põlevkivi uttegaasile ja ka maagaasile juhul kui see on toodetud alla 10 MW seadmes.Tulevikus kavatseb riik hakata maksma tasu ka põlevkivienergiale ja see tasu saab olema märgatavalt suurem kui taastuvenergiale makstav toetus. Riigi kavade kohaselt tuleb tarbijatel toetada ehitatavaid põlevkivikatlaid 1,5 mld eurose toetusega 20 aasta jooksul, makstes kinni riigi poolt võetud 1 mld suuruse laenu katelde ehitamiseks. Ehk siis tegelikkuses maksab iga eesti elanik raugast imikuni 1865 eurot katelde eest, mida reaalselt elektritootmises saab kasutada mõnel nädalal aastas.

Kuidas siis tarbijaid lähiaastate hinnatõusude eest kaitsta. Selleks on kolm võimalust.

Kõigepealt, Konkurentsiametile tuleb anda rohkem volitusi kontrollimaks energiafirmade tegevust, tagamaks et energiafirmad ei kasutaks ebaausaid võtteid, ega spekuleeriks hindadega. Konkurentsiamet peab hakkama astuma ennetavaid tarbijaid kaitsvaid samme, juhul kui tal on alust eeldada, et turuosalise käitumine tarbijaid nöörib. Vajalik on ka Konkurentsiameti koostöö oma kolleegidega naaberriikidest, sest elektrituru avanedes muutub turg regionaalseks ja sellega peab kohanema ka järelvalve. See aitab paljastada kergemini hindadega manipulatsioone ja tagab ausa konkurentsi ning likviidsuse, mis kokkuvõttes tagavad parima hinna.

Teiseks, peaks kaaluma väiketarbijate või vähemkindlustatud tarbijate jaoks kaitsvate tariifide kehtestamist. Nende tariifide kasutamist võimaldab ka täna Euroopa Liidu seadusraamistiks ja sedalaadi tariifid kehtivad kõikides EL riikides, kus turud on avatud. Riigi otsustada on kuidas ja kellele need tariifid kehtestada. Tariifide kehtestamisel võib kasutada ka nn tagurpidi hinnastamist, mis täna kasutusel Ungaris ja Hollandis ning mitmel pool USA osariikides. Sellega kehtestatakse elektrihinna madalam määr näiteks 1 MWh kohta aastas elaniku kohta. Üle selle tarbides tuleks maksta kõrgemat hinda. Selline skeem võimaldab stimuleerida energiasäästlikku tarbimist, sest mida rohkem tarbid seda rohkem maksad ning aitaks samas kaasa hinnashoki pehmendamisele. Alternatiivina peab riik välja töötama sotsiaalsete meetmete paketi kuidas hinnatõusu vähemkindlustatutele pehmendada.

Kolmandaks, kõige olulisem on energia tarbimist vähendada, siis on hinnatõusu mõju kõige väiksem. Siin on küsimus ka ettevõtete pikaajalises konkurentsivõimes. Selleks tuleb Eestis kehtestada pikaajaline energiasäästu strateegia koos siduvate eesmärkidega. Suuremahulise energiasäästu saavutamiseks on vaja kaasata energiatootjad säästmisse, leppides tootjatega kokku aastased säästmise määrad ja andes tootjatele voli valida, kas sääst saavutatakse tootmisel, võrkudes või tarbija juures. Tootjatele on see kasulik, sest vabanevad elektritootmisvõimsused saab turul realiseerida. Vaja on ka luua keskkond energiasäästuettevõtete loomiseks, mis teostaksid säästumeetmed tarbijatele, näiteks vahetaksid aknad, soojustaksid seinad ja võtaksid laenud enda kanda. Tulu saaksid sellised ettevõtted energiasäästust. Mõlemad meetmed toimivad edukalt täna paljudes Euroopa riikides ja esimene meede on osutunud sedavõrd edukaks et Komisjon kaalub selle üle-Euroopaliselt kohustuslikuks muutmist. Teine meede on juba kehtiv, ent Eesti riik pole seda rakendanud. Vaja on suunata ka rohkem ressurssi energiasäästu. Näiteks heitmekaubanduse kolmanda perioodi tuludest 2013 a. tuleks vähemalt pool suunata energiasäästu. See on suurusjärgus 75 miljonit eurot ja kui see summa kasutada nendele samadele energiasäästuettevõtetele laenugarantiide andmiseks võimaldab see läbi finantsvõimenduse raha mitmekordistada.

Tarbijad vajavad avaneval turul kaitset. Kui väiketarbijatega oodata sarnaselt käes rüpes nagu seda tehti suurtarbijatega, siis lööb 1.jaan 2013 valusalt kõikide meie rahakoti pihta.

Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas.

Avaldatud Delfis 16.02.2011 http://www.delfi.ee/news/rk/arvamused/rene-tammist-tarbija-vajab-kaitset-elektrihinna-tousu-eest.d?id=40388728